Mängurnaine peidab Järvamaale aardeid

Anne Metssalu käib oma loodud geopeituse aardeid sageli kontrollimas ja hooldamas. Tema peidupaik «Kirjutite motell» on üks mängijate lemmikuid.

FOTO: Anne Põder

Järvamaal võib juhtuda, et tee ääres peatust tehes või metsaserva seeni kaema minnes satud kummalise värvipliiatsite platsi või helkuripuu peale. Sellest ei maksa ehmuda, sest arusaamatuna näiv koht on suure tõenäosusega paidelase Anne Metssalu geniaalne peidupaik geopeituse aardele.

Anne Metssalu on Järvamaale peitnud 160 aardest 23 autor, millest suurem osa on saanud geomängurite tunnustuse osaliseks. Tema aardepaik «Raudmetsa mänd» on kavalate mikroaarete peidukohtade edetabelis esikümnes ning igal aastal leiab tema peidikuid ka aasta parimate aarete kandidaatide nimekirjast.

Viimasel ajal on tähelepanu pälvinud geoaare «Kirjutite motell» ja «Elukindlustus», mis ei jää märkamata ka kõrvalistele isikutele ehk geopeituse keeli mugudele.

Metssalu ütles, et talle meeldib leiupaiga kujundamisega vaeva näha ja need kaks on just sellised lõbusad vaimusünnitised.

«Kirjutite motelli» tunneb ära metsa alla puupakkudest kujundatud värvipliiatsite järgi. Plats pole küll suur, kuid sellelt tibatillukest aardekonteineri leida on keeruline. «Minu peidupaigad on lihtsalt leitavad ja hõlpsalt ligipääsetavad, kuid aaret ennast kätte saada on juba raske. Sealtmaalt hakkabki kavalus pihta,» selgitas ta.

Peidupaik "Kirjutite motell".

FOTO: Anne Põder

Kaval peidupaik teeb tuju heaks

Aare nimega «Elukindlustus» kujutab endast väikeste pehmete mänguasjade ja helkuritega kaunistatud puud, mis hakkab hõlpsalt otsijale silma, kuid varjab nutikalt peidetud aare.

Metssalul on välja kujunenud suisa oma peitusekäekiri. Kes teda tunnevad, need teavad, et peidik on tavasilmale kindlasti täiesti märkamatu, see ei asu kõrgel, selle leidmiseks pole vaja ennast ega käsi määrida, see pole koordinaatide nullpunktist kuigi kaugel (ehkki lubatud peidukoha raadius on kümme meetrit – toim) ja selle leidmisel pole loogikaga midagi pistmist.

Kogenud geomängurina, kes on Eestis leidnud 2660 ja välismaal 247 aaret, teab Anne Metssalu hästi, millised peidukohad pakuvad põnevust. «Ma ei tee ühtki aaret põhjaliku eeltööta. Katsetan, täiustan ja jälgin, et peidupaik ei häiriks kõrvaliste isikute elu ega tõmbaks liigselt tähelpanu,» selgitas ta.

Aarete valmistamisel kasutab Metssalu taaskasutuse põhimõtet. «Ma ei kuluta nendele tavaliselt sentigi,» sõnas ta.

Ilmastikukindlaid karbikesi ja topsikesi, kuhu peita aardelogid (paber, kuhu leidja kirjutab oma nime ja kuupäeva – toim), leidub tema selgitust mööda kõikjal. Tuleb vaid osata neid märgata või siis teha teiste aardepeitjatega vahetuskaupa. «Natuke käteosavust läheb siiski ka vaja. Näiteks värve ja pintslit, saagi ja trelli olen peidukate valmistamisel ikka kasutanud,» lisas ta.

Anne Metssalu peidupaiga "Minu Aljoša" juures.

FOTO: Anne Põder

Aardepaikade valikul on Metssalul põhimõte näidata mängijatele Järvamaa huviväärsusi ja kauneid paiku. «Hakkasin Järvamaale ise aardeid tegema soovist, et siit ei sõidetaks lihtsalt läbi, vaid keerataks autoga sisse ning avastataks midagi erilist,» põhjendas ta.

Nii näiteks on Metssalu peitnud aardeid politseinike mälestusmärgi, Arvo Pärdi muusikaaia, langenud nõukogude sõdurite mälestusmärgi ja paljude teiste maakonna huviväärsuste juurde.

Mõistatused juhatavad sihtkohta

Lahedad lood ja tutvustavad jutukesed mõtleb Anne Metssalu aarete juurde ise välja. Mõnikord isegi luuletab. Näiteks «Minu Aljoša» aarde juurde käib «Suvel, sügisel ja talvel mu Aljoša seisab valvel. Kevadel, kui käes on mai, mu Aljoša endal aarde sai.»

Nii Türile kui ka Paidesse on peidetud ka kaks multiaaret, mille lõpp-punkti jõudmiseks tuleb läbi käia linna eri piirkondades asuvad objektid. «Teisisõnu saab mängija igast leiukohast jupikese koordinaati ning seda lõpuks kokku pannes jõuab alles sihtkohta,» täpsustas ta.

Suurust silmas pidades peidab Metssalu kõige rohkem mikroaardeid. «Nende suuruse hindamiseks võib silma ette manada poole sõrme pikkuse ja jämeduse topsikese, kuhu pisike paberirull sisse mahub. Ent samas võib logi olla ka tillukeses kiletaskus mõne eseme küljes,» jagas ta vihjeid.

Anne Metssalu peidupaiga "Elukindlustus" juures.

FOTO: Anne Põder

Eriti vahva on Metssalu meelest teha mõistatusaardeid, mille asukoha leidmiseks peab midagi ära arvama, kokku panema või üle lugema. «Mulle meeldib inimesi ninapidi vedada ja sedakaudu rohkem liikuma panna,» ütles ta.

Vimkad, kus sihtkohta jõudes saab inimene teada, et eelmises kohas oleks pidanud midagi hoolikamalt vaatama, kasvatavad mängijate kõnnitud sammude arvu ja tähelepanelikkust. «On täitsa tavaline, et mõnda minu aaret käiakse otsimas mitu korda, sest esimese korraga seda ei leita või pole selleks parasjagu sobivaid tingimusi,» lausus ta.

Viimase märkuse all pidas Anne silmas järvesaarte peidukohti, kuhu aaret viies on ta üle järvejää kõndinud, kuid otsijaile on need avanud alles kevadel, kui sihtkohta tuleb minna ujudes või veesõidukit kasutades.

Kõige rohkem külastusi nõudnud aare on «Raudmetsa mänd», kus üks mängija jõudis eesmärgini alles kuuendal korral.

Geomängijate tunnustus, tema aarete soovitamine ja vahvad logisissekanded aarete leidmise kohta teevad Metssalul südame eriliselt soojaks.

«Mul on hea meel, kui suudan inimesi millegagi üllatada ja lahedat leiuelamust pakkuda,» sõnas ta.

Anne Metssalu on geomängur olnud ligi viis aastat. Talle tutvustas mängu hea tuttav Janis Rohtjärv, kellega nad on sageli ka koos käinud uusi aardeid avastamas. «Kõige olulisem on, et mäng paneb minusugust kontoritöötajat liikuma ja viib kodust välja. Selle harrastamine on võrreldav tervisespordiga,» ütles ta.

Parim viis perega koos seigelda

Sageli tuleb ju aardeni jõudmiseks mitusada meetrit kõndida, rabas matkata, kanuuga sõita või mäe otsa ronida. «Need on tegevused, mis ei aja higiseks, kuid kõnnitud samme koguneb päris korralikult,» lisas ta.

Metssalu märkis, et kodust kaugemal asuvate aarete leidmiseks läheb tarvis ka autot, kuid ega mängijad naljalt niisama aardejahile sõida, vaid klapitavad mängu tavaelusõitudega või siis koopereeruvad, et sõidukulusid jagada. Seega ei saa mängule tema meelest ette heita ka liigset kulukust.

Anne Metssalu mängib usinalt ka välismaal. «Kui korra sellest pisikust nakatud, kibeled igal pool, kuhu satud, vaatama, ega juhuslikult mõnda peidukohta läheduses asu,» sõnas ta.

Metssalu meelest võiks palju rohkem eestimaalasi geomängu võlusid avastada ja ennast kodust teleri eest välja vedada. «See on suurepärane võimalus teha midagi seikluslikku ja põnevat koos pere ja lastega,» soovitas ta. «Pole mõtet viriseda, et aega ei ole ja midagi põnevat ei toimu. Elu tuleb ikka ise huvitavaks elada.»

KOMMENTAAR

Raul Talkis

Järvamaa geomängur

Anne on geopeitusse toonud palju põnevust ning tema aarete avastamine on olnud mulle tõeliseks boonuseks. Kohati teeb ta küll selliseid natuke kiuslikke peidukohti, kuid seda suurem on rõõm, kui need avastad. Tema nutikus ja meisterlikkus on lausa hämmastavad.

Mulle meeldib väga, et ta peidab aardeid tähendusrikastesse ja vaatamist väärivatesse paikadesse Usun, et ükski silt ja turismiteatmik pole mööda Järvamaad pannud inimesi nii palju seiklema ja erinevaid kohti vaatama, kui seda on teinud Anne geoaarete peidupaigad.

Sealjuures on ta ise väga agar geomängur ning innustab ka teisi seikluste kaudu rohkem liikuma, maailma avastama ja head seltskonda nautima.

► Mis on geopeitus?

Geopeitus on rahvusvaheline mäng, mis viib tihtipeale senikäimata kohtadesse, vaatamisväärsuste juurde või muidu looduskaunitesse paikadesse ja tutvustab nii mõndagi uut.

Geopeitus paneb nägema asju, mida sa varem ei näinud või mille olemasolust sa teadlikki polnud.

Geopeitus on värskes õhus mängitav aardeotsimismäng, milles osalejad kasutavad GPSi või muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid kaarte, et peita ja otsida spetsiaalseid geopeituse aardeid.

Mängu mängitakse vähemalt 184 riigis (ka näiteks Antarktika mandril) ja kokku on maailmas ligi kolm miljonit peidetud aaret, neist Eestis ligi 3000.

Aarete hulk suureneb pidevalt vastavalt mängijate lisandumisele ja nende aktiivsusele.

Rohkem teavet leiab www.geopeitus.ee

Tagasi üles