Meenutades Tammsaaret

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Tammsaare looming on nagu võimas puu
  • Kirjaniku teostest on tehtud umbes 70 lavateost
  • Tammsaare ajendab mõtisklema elu põhiväärtuste üle

Helle-Maie Strandmann

FOTO: Erakogu

Pole vist varem küll kunagi juhtunud, et UNESCO, maailma vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hoidev ning kaitsev ülemaailmne organisatsioon, tähistab oma kultuurikalendris ka ühe eestlase 100. sünniaastapäeva.

Helle-Maie Strandmann

kirjandushuviline

Selline Eestile auväärt sündmus oli 1978. aastal, mil UNESCO tähistas eesti kirjaniku, klassiku, suurromaani «Tõde ja õigus» autori Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäeva.

Nüüd on sellest möödunud täpselt 40 aastat ja meil on taas põhjust meenutada üht eesti suurt sõnameistrit, seda enam, et käesolev aasta on ühtlasi Euroopa kultuuripärandi aasta.

Epopöad «Tõde ja õigus» saatis juba tol ajal erakordne edu, juba 50 aasta eest oli see tõlgitud 11 keelde, nüüdseks rohkematessegi. Tammsaare loomingut võib aga lugeda juba enam kui 30 keeles.

Milles peitub tema ülipopulaarse loomingu fenomen? Vastuse on andnud Tammsaare ise: «... kust see tuleb, et mõni teos ajahambale nii kaua vastu peab? Miks tundub mõni vanaaegne lugu meile lähemana kui nii paljugi tuliuusi? Seal peab olema räägitud inimestest, meist enestest midagi niisugust ja nõnda, mis on meil tänapäev niisama huvitav kui aastasajad tagasi.» (A. H. Tammsaare «Valitud artiklid», 1976, lk 201)

Juba oma sünnikodus Vargamäel, mida ta väga austas, kujunes tal võime inimeste rõõmudele ja muredele kaasa elada, oskus mõista elu selle mitmepalgelisuses. Kodukoht oli talle armsaim paik maailmas.

Laskem kõnelda Tammsaarel endal: «... leidugu maailmas ükskõik kuipalju aardeid, ometi jääb ta vaeseks, sest tal pole kuskilt võtta Vargamäe pühapäevahommikut ega kirikukelli.»

Armastusse kodukoha vastu andsid muidugi suure panuse ka tema vanemad. Kirjaniku isa Peeter Hansen oli kuldsete kätega töömees, kelle suvepäevad möödusid rasket põllutööd tehes, kivide ja liigveega võideldes ja kes talvel meisterdas kruupingi ääres mitmesuguseid tarbeesemeid.

Kraave sai lõpuks kaevatud 3,7 kilomeetrit, lisaks 1,6 kilomeetrit piirikraavi naabriga. Isa oli ergas, ta oli soetanud koju isegi väikese raamatukogu. See oli alati oodatud hetk, mil isa võttis Kreutzwaldi teose «Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees on ...» ning lubas mõnel lapsel lugeda.

Kirjaniku ema Ann oli hakkaja ja nobedate kätega pereema, kes oli meister käsitööd tegema ja kel oli hea lauluhääl. Ta oli vaikne hea inimene, kes ei öelnud ühegi inimese kohta halba sõna.

Ema tõi perekonda kunstilised kalduvused, eriti lauluarmastuse. Oli ta ju helilooja Mart Saare sugulane. Lastele õpetas ema kirikulaulud selgeks vokivurina saatel. Kodus oli kannel, viiul, isegi lõõtspill.

Muusikast sai Tammsaare üks tugevamaid kiindumusi, mis innustas ja aitas üle eluraskustest. Tammsaare mängis küllaltki hästi viiulit, tema repertuaari kuulus isegi suurt tehnilist oskust nõudvaid viiulipalu ja vahetevahel unistas ta muusiku elukutsestki.

Tänapäeval ei kujutaks ükski noormees või neiu endale ette, et ta peaks kooli sõitma hobusega. Aga 1898. aasta talvel sõitis 20aastane Tammsaare ühe talumehe kaerakoorma otsas kodukandist Tartusse, sest tal oli suur soov õppida Treffneri eragümnaasiumis.

Sõit kestis kaks päeva. Kaasas oli tal ema antud toidukomps, viiulikast ja luuletuste vihik. Tungi edasi õppida, sügava huvi kirjanduse vastu ning vajaduse oma tundeid ja mõtteid kirjanduslikult väljendada oli ta saanud Väike-Maarja kihelkonnakoolist.

Tammsaare ajendab mõtisklema elu põhiväärtuste üle. Üllatavalt ­tänapäevaselt kõlavad tema mõtted ja arvamused, sest paljud tolleaegsed ja nüüdsed probleemid on väga sarnased: inimeste ausus, kultuuri ja kapitali suhted, looduskaitse põhieesmärgid, demokraatia ja vabadus ...

Erakordselt nüansirikas on tammsaarelik loodusetunnetus. Epopöast «Tõde ja õigus» võib leida ­haruldaselt meisterlikke looduskirjeldusi. Aga et loodust tunnetada, «... peab hingega kuulama Vargamäe väljade tuuli ja lõode lõõri pruunide põldude kohal, peab väga palju armastama».

Tammsaarest on saanud suur näitekirjanik. Tema teostest on tehtud umbes 70 (!) lavateost. «Vargamäe» puhul märkis kirjanik lavastuse tuuma kohta, et selleks on «armastus maa vastu ja armastus tolle töö vastu, mida tehakse selle maa peal».

Juba kirjaniku eluajal, 1936. aastal, avati Järva-Madise endise vallamaja ees tema monument (skulptor Ferdi Sannamees).

1971. aastal moodustati Kõrvemaa riiklik maastikukaitseala. Samal aastal sai täpselt 100 aastat sellest, mil Peeter ja Ann Hansen Veteperre tulid.

1977. aastal avati Vargamäel A. H. Tammsaare kodumuuseum. Kui tavaliselt avatakse uus objekt lihtsalt õhukese siidilindi läbilõikamisega, siis Vargamäe muuseumi avajatel tuli ikka tõeliselt tööd teha ja vaeva näha, kuna kahe väravaposti vahele oli paigutatud päris jäme palk, mida tuli mehemoodi saagida. «Teha tööd ja näha vaeva» – selles nägi Tammsaare elu mõtet.

Tallinnas endisel turuplatsil seisab aastast 1978, mil UNESCO tähistas kirjaniku tähtpäeva, tema mälestussammas (skulptor Jaak Soans).

Pole vist paremat hinnangut Tammsaare loomingule kui Väike-Maarja keskkooli endise kirjandusõpetaja Eduard Leppiku  arvamus: «Tammsaare looming on nagu võimas puu. Ta meenutab seda suurt tamme kirjaniku sünnikodu maadel, mis kasvab aegadest üle. Puu on küll juurt pidi oma ajastus, kuid võrseid pidi ulatub tänapäeva ja tulevikku, kasvab uue mõistmise poole, teistsuguse lahtimõtestamise suunas. Nii võib iga uus põlvkond sellest ikka elavast loomingupuust enda tarvis uusi harusid leida.» (Punane Täht, 2. veebruar 1978)

Tagasi üles