Töötame iga päev, et sõitjad saaksid ohutult liigelda

Tarmo Mõttus Foto: Erakogu

Liiklusõnnetuste puhul leitakse tihti süü olevat libedal teel. Kindlasti on olukordi, kus libe tee on üks faktoritest, miks õnnetus juhtub, ent üldjuhul pole tegemist õnnetuse põhjustajaga.

Tarmo Mõttus

Maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal

Viimastel päevadel kuuleb maanteeamet selget süüdistust, et teehooldega asutus ei tegele ja lükkab kogu vastutuse liikleja õlule.

Soojad talved on meie liiklejaid hellitanud ja lumesadu hirmutab. Ootused on suurenenud iga aastaga. Samas unustatakse, et elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud.

Sellise lähenemisega ei saa nõustuda. Ka ühe inimese kaotus on liiga palju ning oma tegevustes me sellest ka juhindume. Maanteeametil on üle Eesti 18 lepingut hooldepartneritega, kelle kohus on hoida teid vastavuses kehtestatud nõuetega ja luua ohutu liiklemise võimalus. Selle nimel, et teedel oleks ohutu sõita, tegeldakse iga päev, iga tund ja iga minut.

Siinkohal tahame juhtida tähelepanu ka meediale, kelle ülesanne on anda lugejatele-vaatajatele-kuulajatele objektiivset infot. Kui iga õnnetuse järel on esimene lause, et tee oli hooldamata, ilma et faktid seda kinnitaksid, tekitab see hoiaku ka liiklejates.

Nii arvataksegi, et kui tee on lumine, siis on tee ilmselt hooldamata. Või kui juhtus õnnetus, siis on esimene viide puudulikule teehooldusele, mitte sellele, kas liikleja käitus õigesti või olid õnnetuse põhjused mujal (nt rehvid, tervislik seisund, sõiduvõtted).

Sedalaadi teadetega tekitatakse olukord, kus liiklejal justkui kaobki vastutus ja kõik sõltub vaid teeoludest. Selline suhtumine on liiklusohutuse seisukohalt väga ohtlik.

Aga just liikleja saab teha väga palju, et õnnetust ära hoida, valides teeoludele vastava sõidukiiruse, hoides piisavat pikivahet või jätteski ilmaolude tõttu kasvõi sõidu tegemata.

Õnnetuste järel on alati esimene küsimus, kus siis olid teehooldemasinad, kui juhtus raske õnnetus. Miks neid ei olnud kohal? Jah, selline tunne võib liiklejatel tekkida.

Üle Eesti on üle 300 hooldemasina, mis hooldavad 16 594 kilomeetrit. Kõige madalamat seisunditaset on 10 564 kilomeetril, kus lumetõrjet tehakse 24 tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu ning libedusetõrjet 12 tunni jooksul pärast selle teket.

Keskmisesse seisunditasemesse kuulub 3810 kilomeetrit teid, kus libedusetõrjet tehakse kaheksa tunni jooksul pärast selle tekkimist ning lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast saju või tuisu lõppu.

2220 kilomeetrit teedest on kõrgema seisunditasemega ehk sinna peab hooldemasin jõudma kõige kiiremini. Siia hulka kuuluvad meie põhimagistraalid, kus nõuded on isegi veidi kõrgemad tavapärasest ehk libedusetõrjet tehakse kas kahe või nelja tunni jooksul pärast libeduse teket. Lumesaju jooksul tagatakse, et teel olev lumekiht ei ületaks kriitilist piiri.

Kindlasti ei oota meie partnerid, et ooteaja tunnid täis tiksuksid, vaid juba tehnoloogiliselt on vaja reageerida varem ja asuda tõrjet tegema.

Siin peab liikleja arvestama, et hoolderinge alustatakse kõrgema tasemega teedelt ja liigutakse siis madalama tasemega teedele. Kohe igale poole teid hooldama ei ole võimalik jõuda.

Oluline on meeles pidada, et tuisu korral pole alati mõistlik libedusetõrjet teha. Miks? Sest siis võib efekt olla vastupidine: teele puistatud sool võib koguda teepinnale lund ja soodustada tuisuvaalude teket ning tugeva külgtuulega puistatud kloriidid võivad muuta teepinna jäiseks.

Sellisel juhul muutub teel liiklemine väga ohtlikuks ja õnnetuste hulk oleks kordades suurem.

Tuleb märkida, et teede talihoole on ennekõike võitlus loodusjõududega: lumi, vihm, jää, tugev tuul või halvimal juhul kõik see koosmõjus. Seda võitlust tuleb pidada targalt. Ei ole just palju neid eluvaldkondi ja inimesi, kes looduse pakutut ohjata suudaksid. Meie anname endast parima.

Kuidas jõuab info hooldajani, et teed on libedad? Teehooldajad jälgivad ilmaprognoose, teeäärsed ilmajaamad edastavad hoiatusi libeduse tekke kohta, samuti tehakse patrullringe ning võetakse vastu teateid liiklejatelt, politseilt ja päästelt.

Kui on oht, sõidab ka hooldemasin välja. Siin peab aga liikleja arvestama, et hooldaja alustab teehoolet ühest punktist ja teise punkti jõudmine võtab aega. Seega on hetki, kus mõnel lõigul on teeolud keerulisemad ja liikleja peab seda arvesse võtma.

Siinkohal ei õigusta me mitte seda, et tee on libe, vaid ka teehoolde tegemine võtab aega nagu ükskõik mis töö, mida tehakse. Viimastel aastatel on meie talved oluliselt muutunud, mis tähendab, et ka teehoolde tegijad on pidanud end kohandama uute tingimustega.

Ilmad on muutunud pehmemaks ja rohkem on temperatuuride kõikumist 0-kraadi ümber. See omakorda tähendab, et suurenenud on oht libeduse tekkele. Ja kui temperatuurid kõiguvad, siis seda ootamatum libeduse teke liiklejale on.

Soojad talved on meie liiklejaid hellitanud ja lumesadu hirmutab. Ootused on suurenenud iga aastaga. Samas unustatakse, et elame kliimavöötmes, kus on talv. Ja talvel on talvised teeolud.

Siinkohal kiputakse tihti tooma võrdlusi naaberriikidega, justkui oleksid sealsed nõuded kõrgemad. Tegelikkuses kehtivad meil samasugused nõuded ja paljuski oleme eeskuju võtnud just Soomest.

Maanteeamet on sõlminud lepingud hooldepartneritega viieks aastaks. Lepingus on kirjas nõuded, mida partner peab täitma ja mida peab järgima. Nõuded teeseisundile on kehtestand majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning arutelu, kas neid peaks muutma, on käimas ka juba praegu.

Palju räägitakse ka vajadusest tuua teedele rohkem teehooldemasinaid. Siin tuleb saavutada ühiskondlik kokkulepe: kui palju on riigil selleks raha ning kuidas lisanduvat tehnikat ja tööjõudu rakendada, üleval pidada, kui päevi, kus kogu tehnika on kasutuses, on vähe.