Majandus- ja taristuminister Kadri Simson teatas sel nädalal, et valitsus pole leidnud Mäoni neljarealise tee ehitusele pooles mahus veel rahakatet.
Lõpetame jama ja hakkame inimelusid säästma
15. veebruar 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjan Kõljalg
Reformierakond
Minister Simsoni riigikogus arupärimisele antud vastuseid uurides võib jõuda järeldusele, et ei temal ega valitsusel ole plaani, kuidas suuri ja ambitsioonikaid taristuinvesteeringuid rahastada.
Eelmisel aastal jäi riigil valitsuses istuva «Läti majandusministri» eestvedamisel ellu viidava aktsiisipoliitika tulemusel saamata suurusjärgus 100 miljonit eurot maksuraha, kui arvestada alalaekunud aktsiise ja lisada sellele ka saamata jäänud käibemaks.
Eriti murelikuks tegigi tema jutt sellest, et pole suudetud leida raha isegi Mäoni rajatava 2 + 2 põhimaantee ehituseks. Rääkimata järgmistest etappidest Tallinna–Tartu maanteel ja teistest olulistest suundadest, nagu näiteks Tallinn–Pärnu ja Tallinn–Narva.
Tulen ministrile siinkohal appi, sest kõrvaltvaataja pilk võib teinekord leida täiesti ilmselgeid lahendusi, mida teemas väga sees olles kohe märgata ei suudeta.
Eelmisel aastal jäi riigil valitsuses istuva «Läti majandusministri» eestvedamisel ellu viidava aktsiisipoliitika tulemusel saamata suurusjärgus 100 miljonit eurot maksuraha, kui arvestada alalaekunud aktsiise ja lisada sellele ka saamata jäänud käibemaks.
Põhimõtteliselt võimaldaks aktsiisipoliitika ebaõnnestunud eksperimendi tagasikeeramine valmis ehitada 2 + 2 lõigu Mäoni ja saaksime Tartu poole ehitust ka jätkata.
2 + 2 maantee ehitusel maksab kilomeeter suurusjärgus neli miljonit eurot. Seega saab 100 miljoniga ehitada 25 kilomeetrit teed aastas. Teeme ühiskondliku kokkuleppe, et paneme iga baasaasta, milleks on 2017. aasta, aktsiisidest üle laekuva euro teedeehitusse.
Esimeses järjekorras täpsemalt Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Narva 2 + 2 maantee ehitusse. Kümne aastaga investeeriksime siis ligikaudu miljard eurot ehk saaksime suurusjärgus 250 kilomeetrit teed ning sellest oleks päriselt abi liiklusohutuse kasvuks ja ka regionaalarenguks.
Korralikud ja kvaliteetsed ühendused suurte tõmbekeskustega aitavad päriselt väiksemaid piirkondi.
Teine absurd, millele peab piduri peale tõmbama, on niinimetatud tasuta ühistransport, mis tegelikult on maksumaksja rahast kinni taotud mõttetus.
Päris mitu eksperti on ka avalikus ruumis selgitanud, et see ei aita mitte kuidagi saavutada eesmärke, milleks see justkui ellu kutsutud on.
Siinkohal aitan ministrit ja valitsust järgmise ettepanekuga: paneme selle 25 miljonit eurot, mille olete sellele jaburdusele plaaninud, igal aastal hoopis kõrvalmaanteede ehitusse ja teehoidu.
Tõeline murekoht on, et teed vajavad investeeringut ja hooldust. Võtame kasvõi selle, et riik ei suuda talvist teehoolet suurtel põhimaanteedel teha nii, et oleks tagatud normaalsed sõidutingimused.
Siin pole isegi mõtet rääkida väiksematest kõrvalmaanteedest. Selle kõige tagajärjel hukkus jaanuaris teedel kümme inimest. Kusjuures teehooldetehnika on ettevõtjatel olemas, aga seda ei saadeta lihtsalt õigel ajal välja, sest hoolde tingimused seda ei nõua.
Investeeringud masinaparki on tehtud, vaja on vaid rakendada samasuguseid hooldereegleid nagu Rootsis ja Norras. Majandus- ja taristuminister kiidab Rootsi valikut 2 + 2 teede ehitusel, mõistlik on üle võtta ka Skandinaavias kasutatavad teehooldusvõtted.
Kokkuvõtteks teab valitsus ja iga selle minister, et raha inimelude säästmiseks ja teedesse investeerimiseks on olemas, tuleb lihtsalt lõpetada niigi kulukaks osutunud eksperimendid aktsiiside ja «tasuta» ühistranspordiga ning teha seda, mida päriselt on vaja.