Aidakem noori, kes võivad kõigele käega lüüa

Helmen Kütt Foto: Elmo Riig / Sakala

Eestis elavad tublid noored, kes tavaliselt on edasipüüdlikud, töökad ja õpihimulised. Nende üle on meil põhjust rõõmu tunda. Nagu ikka, rõõmustavad ja muretsevad kõige rohkem oma laste pärast nende vanemad.

Helmen Kütt

riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE aseesimees

Võib ju öelda, et eks muretsemine olegi lapsevanemate pärisosa. Murest murtud on tihti just need emad-isad, kelle täisikka jõudnud lapsed elavad kodus ja veedavad oma päevi mitte midagi tehes.

Kõigile rahustuseks kinnitan, et vägisi kedagi aidata ei saa ega ole ka plaanis. Kui sotsiaal- või noorsootöötaja avastab, et noor pole töötuna arvel ega ka üheski muus registris, siis ta püüab saada temaga kontakti. Juhul kui inimene keeldub, jääb asi sinnapaika.

Noori, kelle koolitee on katkenud ja kes ei tööta ega õpi edasi, elab kõikjal Eestis ning enamasti on nad jäänud vanemate või ka vanavanemate kukile.

Osa kodus konutavatest noortest on madala enesehinnanguga ega oska endaga midagi ette võtta. On ka neid, kes on mõne saatuselöögi tõttu pinna jalge alt kaotanud.

Ja siis on meil veel need noored, keda on ristitud lumehelbekesteks. Helbekeste puhul on peaasjalikult tegu vati sees kasvanud (linna)noortega, kellel puudub huvi tööle minna, sest neile on toeks vanemate priske rahakott.

Lisaks leidub noori inimesi, kellel on küll diplom taskus, kuid kellel napib sotsiaalseid oskusi, mistõttu on nad koduseinte vahele jäänud. On täiesti normaalne, kui noored on lühemat aega tööelust eemal ja tegelevad eneseleidmisega.

Aastaid kestev töötupõli koos niisama passimisega, millega tihti kaasneb mõnuainete lõksu langemine, võib aga viia selleni, et noorest inimesest kujuneb hoopis heitunu, kes on kõigele käega löönud ja kellel puudub ka ravikindlustus.

See tähendab nii isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid kui ka suurt kaotust ühiskonnale.

Kõige selle taustal on igati tänuväärne, et riik tahab mittetöötavatele ja mitteõppivatele 16–26aastastele ulatada abikäe ja pakkuda neile kohalike omavalitsuste kaudu infot teenustest, mis nad kas tööle või siis uuesti koolipinki juhataksid.

Meil on tuhandeid riigi vaateväljast kadunud noori. Näiteks on nooruk läinud kutsekooli, jätnud seal õpingud pooleli, kuid pole pärast seda kodukanti tagasi läinud. Samuti ta ei tööta ega teeni kaitseväes.

Praegune süsteem eeldab, et noor teeb esimese sammu, et jõuda töötukassasse, mis aga sageli ei toimi. Nii olemegi pannud suured lootused niinimetatud noortegarantii tugisüsteemile, mis võimaldab omavalitsuse töötajatel lihtsamini oma piirkonna mitteaktiivsete noorteni jõuda.

Nende jaoks tekib omamoodi digitaalne tööriist, kust saab kindlate reeglite alusel riiklikest registritest päringuid teha. Selleks et «riskinoori» aidata, tuleb nad ju kõigepealt üles leida ja siis vaadata, kas nad üldse vajavad abi ja kui, siis millist - kas aidata nad pooleli jäänud haridusteed jätkama või tööturule.

Kui sotsiaalkomisjon alustas arutelusid noortegarantii tugisüsteemi asutamise üle, siis helistas mulle mitu ema, kelle süda valutas oma poja pärast. Neis oli tärganud lootus, et ehk tõuseb sellest kasu ka nende lastele.

Kõigiti hea plaan, leidsid nad nagu minagi. Kahjuks ei arva nii mitu vastasleeri poliitikut, kes on asunud eelnõu ründama ja rääkima sellest, et ohus on nii eraelu puutumatus kui ka isikuandmete kaitse.

Kõigile rahustuseks kinnitan, et vägisi kedagi aidata ei saa ega ole ka plaanis. Kui sotsiaal- või noorsootöötaja avastab, et noor pole töötuna arvel ega ka üheski muus registris, siis ta püüab saada temaga kontakti.

Juhul kui inimene keeldub, jääb asi sinnapaika. Õiguskantsleri kantselei on sotsiaalkomisjonile kinnitanud, et mingit riivet või vastuolu põhiseadusega ei ole. Seega kellegi põhiõigusi ei rikuta. Samuti vastab tugisüsteem kõigiti andmekaitse nõuetele.

Olen kindel, et meil on arvestataval hulgal noori, kes abi vastu võtavad. Noored saavad üha enam aru, et ilma hariduseta jääb praeguses kiiresti muutuvas maailmas hätta. Nii näiteks õpib Viljandi täiskasvanute gümnaasiumis pea 300 noort. Kõigest paar aastat tagasi oli seal vaid sadakond õppijat.

Eeldatavasti seadustab riigikogu vastava eelnõu lähiajal. See tähendab, et noortegarantii tugisüsteem stardib mais ja esialgu viies omavalitsuses – Tartus, Võrus, Saaremaal, Kohtla-Järvel ja Raasikul, kus on valmisolek olemas.

Katseprojektiga, mida aitab rahastada Euroopa Liit, saavad liituda ka teised omavalitsused, kus on tahe oma kogukonna noori toetada. Sotsiaalministeerium peab umbes 10 000 noort uue tugisüsteemi võimalikuks sihtrühmaks.

Eesti on väike riik. Meile peab olema oluline iga inimene, iga oma elu hakul seisev noor, kellest nii mõnigi on kaotanud eneseusu ega tea võimalusi, mis tema tarvis loodud on.