/nginx/o/2018/01/29/7525781t1hd6f6.jpg)
22. veebruaril kell 10.30 on Vaol vaikne, kuigi eelteadete järgi peaks siin tärisema automaadid ja vägevamadki relvad ning nendega peaks lahinguid lööma sadakond 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoni noorsõdurit. Aga ei miskit. Paar telefonikõnet hiljem on selge, et jäävad hiljaks.
Tund hiljem on pauku ja suitsu, haavatuid ja langenuid ka. Kollast vesti kandev rühmaülem Taavi Tõnisson selgitab, et kuigi kogu tegevus pandi kaardil paika, selgus kohapeal, et maastik erineb mõnevõrra kaardist ja tegevus tuli ümber mängida. Kollane vest tähendab muide, et ta on mängus üks vahekohtunikest. Nood hoiavad silma peal nii kaitsjate kui ründajate tegevusel ja määravad, kes saab haavata või surma vastavalt sellele, mis vigu poisid teevad.
Sõdurpoiss, tankitõrjerelva imitatsioon õlal, jookseb teele ja võtab sihikule ühe elumaja. „Kõrvad kinni," hüüab Tõnisson (mulle) ja kohe kärgatabki hirmus pauk. See on teadjate meelest pärisrelvale suhteliselt ligilähedane, kuigi ehtsa relva kõrval seistes peavad kõrvas olema tropid ja nende peal klapid. Mina jään ellu, kuid vahekohtunik Tõnisson tormab pundi jalaväelaste poole ja kuulutab neist kolm haavatuks – laskur oleks pidanud märkama, et omad tema selja taga on lähemal kui 40 meetrit. Päris sõjas oleks see lõppenud kurvalt.
Loe edasi Järva valla kodulehelt siin!