Keskkonnaagentuuri ekspert Peep Männil lükkab tagasi viimastel päevadel meedia vahendusel toodud väited, nagu kipuksid hundid küladesse toidunappuse tõttu, samuti kinnitavad spetsialistid, et hundid inimest ei ründa.
Männili sõnul on hundil Eestis praegu väga rikkalik toidubaas. "Seda hoolimata Aafrika seakatkust tingitud metssigade arvukuse drastilisest kahanemisest," sõnas Männil. "Kui rääkida hundi toidulauast, siis põdra ja kopra arvukus on jätkuvalt kõrge ning metskitse kui hundi eelistatud saaklooma arvukus on kõikjal kiiresti taastumas. Vähe sellest, nende arvukus on viimaste aastate jooksul kahekordistunud."
Männil lisas, et huntide ja metskitsede suhe on ligikaudu 1:1000, mis tähendab et iga hundi kohta on ligi 1000 metskitse. Saartel ja Lõuna-Eestis lisandub hundi menüüsse ka punahirv, kelle levik ja arvukus on samuti tõusutrendis.
Hundid ei ole inimesele tavaolukorras ohtlikud. Euroopas ei ole üle saja aasta terve hunt inimest rünnanud. Haiged loomad - näiteks marutaudi põdevad -, võivad käituda ettearvamatult ja agressiivselt
Männili sõnul on huntide rünnakud kodu- või kariloomadele seotud nende kergema kättesaadavusega, mitte metsloomade vähesusega. Hunt valib võimalusel kergemini kättesaadava saagi, kelleks ilma piisava järelevalveta ehk karjuse, kaitsekoera või korraliku tarata lambad kindlasti on. Seetõttu on oluline loomaomanikel investeerida korralikesse kaitsemeetmetesse. Kariloomade kaitseks rakendatud abinõudeks, nagu näiteks kiskjakindlate karjaaedade rajamiseks saab toetust küsida keskkonnaametilt.
"Mida julgem on hunt, seda lähemale tuleb ta inimasustusele ning suureneb ka rünnakute tõenäosus kodu- ja kariloomadele. See ei ole midagi uut, inimene on hundiga võistelnud juba sellest ajast saati, kui ta kariloomi pidama hakkas,“ ütles Männil. Ta lisas ka, et hundi inimpelglikkuse säilitamiseks ja arvukuse ohjamiseks on teda vaja oskuslikult küttida - see tähendab, et jahti tuleb pidada just julgematele isenditele.
Huntide rünnakud koertele on Männili sõnul erakordsed ning neid on üksikjuhtumitena ette tulnud igal aastal. Koerte murdmisega on tegelenud vaid väga väike osa huntidest, valdav enamik hunte ei näe koeras omale konkurenti või toiduobjekti. Küll aga lükkas Männil tagasi arusaama, justkui oleks koerte murdmised otseselt seotud huntide arvukusega. "Näiteks viimase 15 aasta kõige ulatuslikumad kodukoerte murdmised olid aastal 2004, mil huntide arvukus oli enam kui kaks korda praegusest madalam. Riik suhtub kõikidesse huntide poolt koerte murdmisjuhtumitesse täie tõsidusega ning võtab kasutusele meetmeid ulatuslikumate kahjustuste ennetamiseks," lisas ta.
Männili sõnul on väljaspool hundi jahiaega antavad eriload nuhtlusisendite küttimiseks on üks sageli kasutatavatest meetmetest. Jahihooaja sees on huntide küttimist suunatud enim neile aladele, kus huntide rünnakud kodu- ja kariloomadele on aset leidnud. Samuti kompenseerib riik loomaomanikule kahju, mis on tekkinud hundi rünnakust kodu- või kariloomadele.
Eksperdi sõnul ei kipu terve hunt inimesele kallale. "Meie metsades ei leidu ühtegi loomaliiki, kes võiks näha inimest saakloomana ja ka eeldusi sellise olukorra tekkeks ei ole. Esiteks on Eestis kõigil kiskjatel hästi kaetud looduslik toidulaud. Teiseks jahitakse kõiki meie suurkiskjaid korrapäraselt, mistõttu säilib nende inimpelglikkus. Kui tekibki mõni ebaloomuliku käitumisega isend, kütitakse ta ära esmajärjekorras," kinnitas Männil.
"Hundid ei ole inimesele tavaolukorras ohtlikud. Euroopas ei ole üle saja aasta terve hunt inimest rünnanud. Haiged loomad - näiteks marutaudi põdevad -, võivad käituda ettearvamatult ja agressiivselt, kuid alates 2005. aastast on marutõve levik Eestis peatatud ning võimalus saada kokku seda haigust põdeva rebase või kährikuga, veel vähem hundi või ilvesega, on muutunud üliväikeseks,“ lausus Männil.
Männil toonitas, et loomade kohta levitatavad valefaktid külvavad asjatut hirmu ning on inimesele ohtlikumadki kui mistahes kiskjad. (BNS)