Albu põhikooli algklassilapsed on 45 minutit ühist suppi keetnud ja nüüd on aeg lisada sinna maitseaineid. Igaüks täpselt seda, mida ise tahab.
Pruunide hiiresabadega tüdruk lisab sinise, vibalik poiss muusika, roosa kampsuniga tüdruk rõõmu, tema naaber ksülofoni ja nii edasi, kuni kõik on midagi patta puistanud.
Pada on kujundlik väljend sellele kergelt lopergusele ringile, milles algklassilapsed on viimase veerandtunni kolme djembe, ksülofoni ja viiuli saatel liikunud.
Nad on õppinud, et djembe ja ksülofoni kõla on ilusam, kui lüüa neid nii, nagu kõrvetaks see näppe. Kõik saavad proovida, mitu-mitu korda. Kel parasjagu pilli pole, lööb rütmis plaksu jalgadel.
«Täna õpime märkama oma emotsioone,» tutvustab Anu Tähemaa.
Maitseaine on aga emotsioon või teadmine, mille nad endaga tunnist kaasa võtavad. «Kes on öelnud, võib minna,» ütleb Anu Tähemaa, kelle juhendatav loovustund on lõppemas.
Laste näol on nii rõõmu vahetunnist kui ka pettumust, et juba sai läbi. Aga nad teavad, et nad kohtuvad uuesti ja siis saab jälle ühises ringis istuda. Nagu ka Järva-Jaani, Roosna-Alliku ja Laupa kooli lapsed, kes osalevad ühisprojektis, mille eestvedaja on Albu kooli huvijuht Tiia Mänd.
Alates 2000. aastast loovustunde andnud Anu Tähemaa ütleb, et see on tal esimese kord, kus annab loovustunde neljas eri koolis. Albus on kaasatud suisa terve kool.
Sadakond õpilast on siiski jagunenud kolme tunni vahel. Iga grupiga kohtub Tähemaa kümnel korral märtsi ja aprilli jooksul ning mõnel pool löövad tundides kaasa (loe: rullivad end põrandal) ka õpetajad, isegi koolidirektor.
Tähemaa kinnitusel on laste loovusega kõik hästi, kuid tunnid aitavad kaasa iseenda (taas)leidmisele, õpetavad iseennast kuulama ja endaga sõber olla.
Mõnikord on see intensiivse koolipäeva kestel väga raske, eriti kui kõik käib mööda tuttavaid radu. «Täna õpime märkama oma emotsioone,» tutvustab Tähemaa tunni alguses natuke suurematele, kes on valinud endale ruumis sobiva koha ja poosi, milles on mugav olla.
Mängulisel ja rutiini lõhkuval moel õpetab Tähemaa neid veidi hiljem rutiini lõhkuma, julgema erineda. «Kas märkasite, kui paljud neist kasutasid liikumiseks erinevaid kõrgusi näiteks hüppeid ja kükke?» küsib ta poistelt.
Poisid näitavad käega õpetaja Kaja Kraavi peale. Albu muusikaõpetaja Kaja Kraav lausub, et püüab iga nädal vähemalt ühes tunnis osaleda, sest lisaks talle kui õpetajale annab see palju juurde talle kui inimesele. «Õpetajana olen võtnud ka oma tundides mõne nipi kasutusele, aga tunnis pean end korrale kutsuma ja meelde tuletama, et praegu pole mina õpetaja,» lausub ta.
Tähemaa usub, et iga laps on andekas, musikaalne, võimeline liikuma ja end loojana väljendama. Tema mängulise meetodiga loovustunnid üle Eesti on tema kingitus saja-aastasele vabariigile.
Omamoodi kingituse teevad kõik projektis osalejad, sest tsükkel lõpeb ühislavastusega, kus on nii sõnarütmi, liikumist, rahvalaulu, fantaasiamänge, pillimängu, aga mis põhiline – tegevuste käigus on õpitud üksteist märkama ning suhtlema märkamise keeles, õpitud kuulmise asemel kuulama, olema enesekindlamad ja julgema abistama.