Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/28/7039185t1h1cfa.jpg)
/nginx/o/2018/03/28/7733739t1h3f8f.jpg)
Seoses majanduse kiire kasvu ja tööjõunappusega kostab teatud huvigruppide aina valjuhäälsemat nõudmist kaotada Eestis võõrtööjõu piirmäär. Viimased nädalad on toonud hirmujutud vajadusest õhutada sisserännet kunagistest Nõukogude Liidu riikidest ehk venekeelsetest maadest, sest teisiti kohe üldse ei saavat pidurdada rahvastiku vähenemist.
Ühest küljest mõistan ettevõtjate motiive ja muret, sest suurt valikut Eesti tööjõuturul pole. Nad oleksid õnnelikud, kui riik looks neile à la carte-menüü, kust noppida parimaid töötajaid, see tähendab odavamaid ja väheste nõudmistega. Võõrtööjõu kvoot, 0,1 protsenti alalistest elanikest, seab range piiri, seetõttu pole tööandjatel praegu võimalik Eestisse tuua vastavalt oma soovidele odavtööjõudu Ukrainast või Moldovast. Siin peitub oluline aspekt, millest piirmäära kaotamise nõudjad keelduvad rääkimast.