Odav võõrtööjõud kinnistab Eestis palgavaesust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaak Madison

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Seoses majanduse kiire kasvu ja tööjõunappusega kostab teatud huvigruppide aina valjuhäälsemat nõudmist kaotada Eestis võõrtööjõu piirmäär. Viimased nädalad on toonud hirmujutud vajadusest õhutada sisserännet kunagistest Nõukogude Liidu riikidest ehk venekeelsetest maadest, sest teisiti kohe üldse ei saavat pidurdada rahvastiku vähenemist.

Ühest küljest mõistan ettevõtjate motiive ja muret, sest suurt valikut Eesti tööjõuturul pole. Nad oleksid õnnelikud, kui riik looks neile à la carte-menüü, kust noppida parimaid töötajaid, see tähendab odavamaid ja väheste nõudmistega. Võõrtööjõu kvoot, 0,1 protsenti alalistest elanikest, seab range piiri, seetõttu pole tööandjatel praegu võimalik Eestisse tuua vastavalt oma soovidele odavtööjõudu Ukrainast või Moldovast. Siin peitub oluline aspekt, millest piirmäära kaotamise nõudjad keelduvad rääkimast.

Eestis ei ole probleeme sellega, et ettevõtjad ei saaks värvata kvalifitseeritud kõrgepalgalisi töötajaid teistest riikidest, vaid just madalapalgaliste töötajate importimisega. Eestlased pole enam nõus näljapajukil elama ja julgevad küsida äraelamist võimaldavat töötasu. Probleemi tuum seisnebki selles, et leidub ettevõtteid, mis iga hinnaga soovivad hoida palgataset võimalikult madalal ja sellega ka eestlaste palka miinimumi lähedal. Sellises olukorras peabki riik sekkuma ja hoidma oma tööjõuturgu. Fakt on, et allhanke korras tööd teevad ehitusettevõtjad rikuvad tahtlikult seadust ja kasutavad illegaalset tööjõudu Ukrainast, makstes töötajatele 200 kuni 300 eurot kuus. Sellisele olukorrale on loomulikult hoogu andnud ka viisavabadus Ukrainaga, kuna paljud ehitajad tulevad siia turistina, reisikott töörõivaid ja ketaslõikureid täis. Just sellest ohust oleme konservatiividena korduvalt rääkinud. Ettevõtetel pole paslik pugeda selle taha, et nad ei saa võtta tööle teise riigi kodanikke. Saavad küll.

Tagasi üles