Paljudele eestlastele on hea õpikogemus ja elukestev õpe võõrad. Eestis on ligi 30 000 noort, kes ei õpi, ei osale koolitustes ega ka tööta. Eesti rahvaarvu ja tööjõupuudust arvestades on seda liiga palju.
Liiati kui arvestada, et töötuid on nende seas vaid 9000 ja kõik ülejäänud ei teeks nagu midagi. Igale kogukonnale on oluline jõuda ka nende noorteni ja tuua nad tagasi kooli või tööturule. Iseasi muidugi, kuidas.
Paide täiskasvanute keskkooli direktor Anneli Suits selgitas, et paljudele noortele ongi tarvis aega anda. «Mul on näiteid, kuidas kooliteed alustatakse mitu korda, vahepeal käiakse välismaal tööl, luuakse pere, saadakse täiskasvanumaks ja elukogenumaks. Kui aeg küps, lõpetatakse ka kool ja minnakse eriala õppima,» lausus ta.
«Me ei saa sundida noort ainult õppima või tööle, vahel on vaja vaheetappi, et ta jõuaks endas selgusele, mida ta õppida või kelleks saada tahab,» tõdes Margit Udam.
Suitsu tähelepanekut mööda vajavad noored, et nendega räägitaks ja nende vajadustega arvestataks. «See tähendab, et peaksime senisest enam noorte probleemidega tegelema,» selgitas ta. «Maakonda on kindlasti juurde vaja tugispetsialiste, kes saaksid noori toetada, näiteks õpiraskuste, kooli pooleli jätmisel või sotsiaalmurede tekkimisel.»
Suits lisas, et paraku on noortel tänapäeval kahetsusväärselt palju probleeme, mille lahendamiseks on vaja nii erialaspetsialistide kui ka kogukonna tuge.
Töötukassa Järvamaa osakonna juhataja Eha Tasangu ütlust mööda on kõige olulisem asutuste koostöö, sest üksi ei tee keegi midagi ära. «Kõik algab aga perekonnast. Kui pere arvab, et noor midagi tegema ei pea, siis ei jõuagi kaugele. Kui noor saab lõpuks aru, et talle tahetakse head, on ta nõus kaasa lööma, õppima ja tööle minna,» arutles ta. «Endal peab olema tahtmist. Arvan, et enamikul see ka tekib, sest varem või hiljem jõutakse arusaamisele, et õppimise ja tööta pole võimalik peret ära toita.»