Suur soe meelitab vette, hoidke lastel silma peal

Stroomi rand. Foto: Tiit Tamme

Ootamatult saabunud kesksuvine ilm tähendab seda, et paljudesse suvilatesse ja koduõuedesse on valmis pandud basseinid, vannid, kus pere pisimad saavad hullata. Kui meri ja järved-jõed on veel väga külmad, siis kodused tiigid ja basseinid tõmbavad lapsi magnetina.

 

1–3-aastastel lastel on sageli soov kõike ise järele proovida, katsuda, maitsta, loopida või ronida ning seetõttu võivad nad kergesti õnnetustesse sattuda. Üks väga suurtest ohtudest väikelapsele on veekogud. Väikelapsed upuvad sageli koduõuel või selle lähistel olevas veekogus. Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on oht lapse kadumiseks suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma kui koduhoovis. Kodune õueala tundub sageli turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui teiste toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veenduda, et laps on vaateväljas.

Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda. Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti – uppumiseks pole tarvis enamat, kui veesilma läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. Uppumine on enamasti vaikne sündmus, karjumise ja appihüüdmiseta, sest hingamisteedesse sattunud vee või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.

Päästeameti statistika näitab, et viimastel aastatel on umbes pooled uppumised seotud kukkumistega vette ja väga paljud uppumised toimuvad koduses keskkonnas. Selliseid õnnetusi saaks ära hoida, kui ohtusid märgata ja lastel silma peal hoida. Piira koduaia tiik taraga, ohtlikud on ka veega täidetud avatud kastmistünnid ja muud veeanumad. 

Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda.

Eelmisel aastal uppus Eestis 4 last, kellest 3 olid alla 6–aastased. Kõik nad uppusid kodukeskkonnas, kui olid jäetud vaid hetkeks järelevalveta.