Omaaegse naisliikumistegelase sünniküla hääbub koos nimega

Teiste omaealiste naabritega endise Koigi mõisa lähedal elav 81aastane Fridrich Bahman arvab, et noortel polegi põhjust maale kolida, sest linnas on elu kergem. Suvisel ajal näevad Bahmanid lähikonnas ka nooremaid inimesi liikumas – mitmed tühjaks jäänud majad on nüüd linlaste suvekodudena uue elu sisse saanud. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Kunagine uhke Koigi mõis laguneb ja rahvarohket Koigi küla pole Ambla vallas enam olemaski, mitmest külast kokku liidetud Reineveres püüavad hiljuti sinna kolinud noored naised külaelu ärksa hoida.

Seda, et üks esimesi Eesti naisõpetajaid, karskusliikumise eestvedaja, emadepäeva tähistamise algataja, ajakirja Eesti Naine asutaja ja toimetaja Helmi Põld, neiupõlvenimega Einberg, on sündinud Ambla kihelkonna Koigi mõisas ja elanud sealses mõisatööliste majas, ei tea sealtkandi inimestest vist mitte keegi.
Unustuse hõlma on vajumas ka Koigi mõis ise: peahoonest on järel vaid korsten ja väike nurgake, osa paekivist kõrvalhoonetest on sisse kukkunud, kunagine uhke munakivitee, mis viis ümber mõisakompleksi, on rohtu kasvanud.
Mõisast mõnesaja meetri kaugusel elav Kalju Elmar Jaanisoo vangutab Helmi Einbergi nime kuuldes pead. «Ei tea, pole midagi temast kuulnud,» tunnistab ta. «Olen nii palju noor mees veel, mis sest, et kaheksakümmend!»
Ega mõisastki ole Kaljul enam midagi rääkida. «Mõis põles, kui ma Tartus koolis käisin, see oli 1948. aastal, sõjapõgenikud olid seal sees ja kütmisega läks mingi säde lahti ja..., aga viinavabriku pani hävituspataljon põlema, see oli 1941. aastal, see lasti õhku,» meenutab ta. «Mõisa hooned olid hiljem majandi käes, aga nüüd on nad kõik maha kantud, farmid viidi siit minema, sepikoda lükati tiigi täiteks kokku – midagi pole järel.»