Malevasuved jätsid kustumatuid mälestusi kogu eluks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malevanoored veetsid koos nii tööpäevi, lõbustusi kui söögiaega. Pildil on Vodja malevlased kogunenud ühise pudrukausi ümber.
Malevanoored veetsid koos nii tööpäevi, lõbustusi kui söögiaega. Pildil on Vodja malevlased kogunenud ühise pudrukausi ümber. Foto: Erakogu

Et esmaspäevast kolmapäevani kestab Raplamaal Toosikannu puhkekeskuses tänavune Eesti Õpilasmaleva kokkutulek, otsustas Järva Teataja koguda 1980ndatel õpilasmalevas olnute mälestusi, millest selgub, et koerustükkide meenutused panevad naerma peaaegu iga endise suvise töörügaja.

Järvamaa muuseumi direktori kohusetäitja Valev Väljaots töötas 1983.–1986. aastani linna töö- ja puhkelaagris ning seejärel ühe suve Annas õpilasmaleva rühmas.


Linnalaagris hakkas Väljaots juba 13aastaselt Järva teedevalitsuse töötajate juhendusel maanteede ääri vikatiga niitma, seega olid talle 20 aasta eest tuttavad kõik Tallinna–Tartu maantee Järvamaa ala kilomeetripostid.
Teeservadel leidus sel ajal palju rohkem prahti kui praegu ning malevlaste ülesanne oli ka rämps kokku korjata. «Meil oli reegel, et iga brigaad korjab oma pudelid kokku ja realiseerib need mitukümmend kotitäit malevasuve lõpus rahaks,» selgitas Väljaots. «Selle summa eest korraldasime toreda lõpupeo.»


Ühel korral leidsid poisid teeäärest ka mannekeni büsti, mille otsustasid lõunapausi ajal lähedal asuva Žiguli vraki aknast välja riputada. «Tekitasime kapoti alla ka suitsupilve ja jälgisime eemalt justkui varjatud kaamerana juhtide käitumist,» meenutas Väljaots. «Inimesed jäid küll seisma, aga kui nägid, millega on tegu, lõid käega ja sõitsid edasi.»
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles