Maailmarändurid kavandasid Roosna-Allikul ainulaadse autoelamu

  • Ford Transitist sai autoelamu
  • Kõik ehitati välja oma vajaduste järgi
  • Kannapööre tõi ellu vaheldust
  • Inseneridest said instruktorid

Roosna-Allikul olid matkaautot ehitada väga head tingimused, lahedalt ruumi ja kõik tööriistad, kuid mis peamine, oskustega inimesed aitamas.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Alates hetkest, mil Taanis insenerikutse omandanud Eesti-Läti paar Stiina Kristal ja Kristians Lunins eelmisel sügisel erialatööle käega lõid, on nende elu olnud seiklus. Suur seiklus!

Stiina ja Kristians on olnud Inglismaal, neli kuud Kesk-Ameerikas Costa Rica džunglites, mõni aeg Guatemalas ja Mehhikos, matkanud jutti viis kuud ja ühe nädala ning jõudnud edasi 4300 kilomeetrit Mehhiko piirist Kanadani ja nüüd olid korraks Roosna-Alikul.

Fordist tuleb midagi muud

Nad tulid tõesti ainult korraks, septembri algusest paariks nädalaks, ajaks, mis kulus Ford Transitist autoelamu ehituseks.

«Meil on autoelamut vaja, et oleks sõiduk, millega reisida, ja koht, kus elada. Eesmärk on olla võimalikult palju looduses, omaette, oma pisikese koduga,» ütles Stiina Kristal.

Siin ootas neid Stiina isa, Roosna-Allikul Veoki Pealisehituse OÜs tootmisjuhi ja projekteerijana töötava ning kuldsete kätega meistrimehe Peep Kristali ostetud kaubik, ehitusangaar, tööriistad ja teadmised. Eesmärk oli üks: teha Fordist liikuv kodu, matkaauto, mis viiks neid novembris Eestist jälle eemale.

«Ehitame autoelamuks ümber 2008. aasta diiselmootoriga Ford Transitit, mis tuli algselt tehasest kaubikuna,» selgitas Stiina Kristal. «Miks? Ise ehitada on ju ikka põnev, sest saad kõik oma käe järgi teha. Ka olen alati soovinud, et mul oleks isaga ühine autoprojekt.»

Siiski ei tehta Fordi autoelamuks vaid tegemise pärast. «Meil on autoelamut vaja, et oleks sõiduk, millega reisida, ja koht, kus elada. Eesmärk on olla võimalikult palju looduses, omaette, oma pisikese koduga,» jätkas Stiina.

Ajaliselt sobis autoehitus Stiinale ja Kristiansile praegu väga hästi. Enne Roosna-Allikule tulekut reisisid nad 11 kuud maailmas ringi ja nüüd põrutavad kohe edasi. «Šveitsis Davosis hakkab meil ühes suusakuurortis hooajatöö, kuid see ei ole peaeesmärk,» täpsustas Stiina. «Eesmärk on minna kohapeale ja saada kontakte, et siis suvel hakata näiteks mägedes ronimisgiidideks.»

Auto ostis Peep Kristal selle aasta veebruaris. 2007. aastal aasta kaubikuks valitud masin oli toodud siia Saksamaalt. Maarjamaa pinda polnud see mõõtnud. «Isa käis tehnokontrollis, tegeles soojustusega ja tegi keretöid,» sõnas Stiina.

Ka oli praegu musta kuube kandev Ford alguses sootuks silmatorkavam – oranž. Enam ei ole, sest selle autoelamuga on eesmärk jääda liigeldes märkamatuks, mitte silma paista.

Kaubiku valimisel oli oluline, et see oleks täiskõrge. Mida rohkem ruumi, seda rohkem võimalusi seda meelepäraselt sisuga täita. Lihtne!

See on B-kategooria auto, millega hakkavad sõitma nii Stiina kui ka Kristians.

Valmib hubane koduke

Sedavõrd mahukas autoehitus on võetud ette seetõttu, et Stiina Kristal ja Kristians Lunins ei soovi sellega üksnes maanteid mõõta ja linnast linna kulgeda. Pigem vastupidi.

Kui vaja, siis peavad nad hakkama saama ka tsivilisatsioonist kaugemal. «Meie eemärk on see, et isegi kui oleme kusagil mägedes või sügaval metsas, et ka seal saaksime omapäi hakkama,» ütles Stiina.

Hakkamasaamine oleneb suuresti sellest, kas jätkub päikesevalgust ja kas lähedal on mõni veeallikas. «Meil on päikesepaneelid ja akupangad ehk saame endale elektrit ise toota. Kui peaksime olemas mõnes karavanipaigas, saame end ka vooluvõrku ühendada. Kolmas variant on laadida akusid auto­akude pealt,» selgitas Stiina.

Ka bussis on neil kanistritega lahendatud veesüsteem. «Praegu saame vett kaasa võtta 20 liitrit, kuid reisi jooksul muretseme kanistreid kindlasti juurde,» lisas Stiina.

Autoelamu on mõeldud kahele. Lihtsustatult öeldes on masina tagaossa ruumisäästlikku põhimõtet arvestades sisse ehitatud köök-magamistuba.

Ühenda lavats paneelidega, pane sellele madratsid ja sul on valmis magamistuba. Voodi laius on 130 sentimeetrit. Kahele inimesele jätkub.

Võta lavats lahti, pane madratsid esialgsele kohale tagasi, tõmba sahtlist välja kokkuvolditav laud ning äsjasest magamistoast saab nurgadiivaniga köök. Ei puudu ka pisem külmkapp, gaasipliit (gaasiballoon on auto tagaosas) ja voolava veega kraanikauss (segisti muutub välja tõmmates sujuvalt dušiotsikuks – toim).

Ehitamise viimastel päevadel polnud raamaturiiulis veel lugemismaterjali, siin-seal oli tarvis valgusteid ühendada ja nutiajastu aednikele kohaselt oli köögist puudu veel roheaed, mis on lahendatud Click & Grown taimepottidega. Tulemus on õdus ja hubane.

Seinu katab heledas toonis puitvooder, maas on parkett, viimistlus on tasemel. «Mina olen senise tulemusega rahul,» ütles Stiina Kristal novembri alguses enne Roosna-Allikult väljasõitu. «Tegelikult tahaksin juba bussi proovida, tahaksin teada, kas kõik toimib nii, nagu peab. Proovimiseks tõenäoliselt siiski aega ei jää.»

Sada kilo makarone ja tangu ehk kuidas on lood toidu- ja joogikraamiga?

«Meil läheb Eestist minekuga nii kiireks, et ei jõua vist midagi osta. Õnneks vanaema lubas hoidiseid ja muud kaasa pakkida,» selgitas Stiina. «Lohutan end sellega, et ühest kohast teise sõites jäävad mingid asustatud kohad ikka tee peale, eks saame sealt kraami kaasa osta.»

Autoelamu ehituseks on ammutatud inspiratsiooni nii internetist kui mujaltki. Paljud lahendused sündisid käepärastest vahenditest kohapeal.

Üks neist on väärustlikuma kraami hoidmiseks (dokumendid, raha, sülearvuti – toim) mõeldud salalaegas. Ehitas Kristians Lunins.

Kuidas laegas töötab, seda teavad üksnes asjaosalised, kuid ettenäitamisel käis see umbes nii: tõsta üles, liiguta, lükka ja kanguta ning otsaseina asemel avaneb tühimik, kuhu bussi juurest pikemaks äraminekuks asju peita.

Eraldi WCd ja vannituba autoelamus ei ole. See oli noorte teadlik valik. «Kui oleme juba kuid oma senistel reisidel saanud selliste mugavuseta hakkama, siis otsustasime, et neid ei ole vaja,» ütles Stiina.

Autost leiab palju panipaiku

Bussi seinad on soojustatud, tagumises osas on diisli pealt töötav eraldi kütteseade. Ka ei puudu toimiv ventilatsioon.

«Meil on kaasas palju varustust, seega on panipaikade rohkus oluline. Eraldi ehitasime näiteks suusaboksi (saab ligi bussi tagumisi uksi avades), taga on nii palju ruumi, et peale võiks mahtuda ka ronimisvarustus ja/või mägijalgratas,» tutvustas Stiina.

Kuigi värvilt teine, on Ford väljast peaaegu samasugune, nagu see omal ajal tehase konveieriliinilt maha vuras.

Ees avar salong ja kus kolm istet. Esiosa on kunagisest kaubaosast, praegusest elamispoolest vaheseinaga eraldatud, vaid pisike luuk võimaldab tahapoole piiluda.

Sein bussi tagaosa ja juhisalongi vahele on ehitatud mõttega, et taga oleks olla privaatsem. Samuti tekkis nii juurde seinapinda, mida köögi sisseseadmiseks ära kasutada.

Kui Stiina Kristal ja Kristians Lunins sel sügisel Eestisse jõudsid, ootas neid ees värskelt värvitud Fordi buss. Esimeste tööna tuli keresse lõigata küljeakna, katuseluugi ja ventilatsiooni­avade tarvis paar auku.

Siis läks soojustuse panekuks, põranda ja mööbli aluskontruktsioonide ehituseks. Enamiku elektritöödest tegi bussi juures Peep Kristal, ülejäänu on suuresti noorte kätetöö.

Valdavalt on kasutatud vineeri ja mööbliplaati. Stiina Kristal selgitas, et matkabussi juures on väga oluline kaal. «Bussi tühimass oli 2000 kilogrammi, meie tohtisime sinna lisada kõige rohkem 1500 kilogrammi,» täpsustas ta. «Pole nüüd masinat küll kaalunud, kuid usun, et jäime nõude piiridesse.»

Buss läks maksma 4000 eurot. Vähemalt teist sama palju on kulunud Roosna-Allikul selle ehitusele.

Kannapööre tõi ellu värskust

Nii Stiina Kristal kui ka Kristians Lunins on (rasketehnika) mehaanikainsenerid. Õppinud, elanud, töötanud ja omavahel tuttavaks saanud Taanis.

Nad otsustasid oma elu muuta, läbisid Costa Ricas (Kesk-Ameerika) kursused ja said ekspeditsiooniliidriteks. «Meil on nüüd olemas kvalifikatsioon, et olla giid ekstreemmatkadel, toimugu need mägedes või džunglites,» täpsustas Stiina.

Miks teha selline kannapööre maailmas, mis vajab instruktorite asemel rohkem just insenere?

Stiina Kristal selgitas, et neile mõlemale meeldib aktiivne eluviis, kuid ühel hektel hakkas igapäevatöö seda takistama. «Tundsime, et ei taha järgmised 40 aastat kabinetis arvuti taga istuda ja klahve toksida,» lausus ta. «Kõik senised reisid on andnud tundmuse, et teeme õiget asja. Maitse on suus ja nüüd ei taha enam lõpetada.»

Järva Teataja kohtus maailmaränduritega novembri esimeses pooles. Tolleks hetkeks oli tööde nimekiri jäänud päris lühikeseks.

Suurematest asjadest oli vaja bussile teha ja paigaldada redel, panna katusele päikesepaneelid, saada salongi kõrvalistujapoolsed istmed ja ühendada ära külmkapp (nii külmkapp kui gaasipliit tulid kulude kokkuhoiu mõttes taaskasutusest – toim), plaatida köögiosa sein.

Tegeleda tuli ka paberitega, kaubikust pidi maanteeameti teenindusbüroos saama tänaval sõiduks eriotstarbeline M-kategooria autoelamu. Ehitades ongi kõiki nõudeid järgitud.

Praegu peaks Eesti-Läti paar Stiina Kristal ja Kristians Lunins mõõtma Ford Transitiga juba Euroopa teid. Vähemalt kaks ööpäeva enne selle loo ilmumist tuli sotsiaalmeediasse pilte, et mõõdavad. Väljasõidu esialgne kuupäev kuu keskpaigas oli lükkunud paberimajanduse tõttu edasi.

Olgu, Šveits, aga kuhu ja kuidas edasi?

«Vaatab, kui hooajatöö läbi saab, siis võiks paar aastat kindlasti selle bussiga ringi trippida. Skandinaavias tahaks uuesti ära käia, peaks vaatama ka Hispaania ja Montenegro poole. Võibolla edaspidi kiikaks Islandi ja Lõuna-Ameerika poole, bussi oleks võimalik kohapeale saada näiteks konteinerisse paigutatuna ja laevaga,» tutvustas Stiina edasisi plaane. «Tegelikult on nii, et meil on üks komplekt rehve ehk eks siis, kui need ära kuluvad, siis eks tuleb Eestisse tagasi tulla.»

Hellitusnime matkaautole pandud ei ole. Algul oli see oranži värvi tõttu Porgand, nüüd see enam ei passi, ei tehnopassi ega asjaosaliste pähe.

Et kaasade suhtluskeel on inglise keel, siis võib ka auto endale saada külge midagi sellest maailmakeelest.

180

ampertundi (aH) on bussi tagaosas paiknevate akude mahutavus. Teisisõnu, akupank on kokku 360 Ah ehk siis näiteks üks kaheksavatine (W) leedpirn saaks olla töös üle kolme nädala ilma vahepeal akusid laadimata.

Eesti-Läti paari Stiina Kristali ja Kristians Luninsi seiklustega saad end kursis hoida:

blogis: wwe.terraendeavour.com

Instagram: cinnamonandchiina

Ka on nad oma Ameerika-reisiga põiganud ETV saate «Ringvaade» reisiklippi: https://menu.err.ee/866849/elukaaslased-matkasid-viie-kuuga-mehhiko-piirilt-kanada-piirile

Tagasi üles