/nginx/o/2018/11/26/11603091t1h7fbc.jpg)
Pesaro, Viale Trieste, hotell „Ambassador“, Rossini kodulinn Itaalias sai nädalaks kahe aktiivse paidelanna ühiseks koduks koduks ja seda tervelt nädalaks. Paide linna eakate päevakeskuse võimlemisjuhendaja Maimu Lomp ja päevakeskuse aktiivne võimleja Ene Tappo osalesid seal kuldse ea võimlemisfestivalil.
Järgneva on reisist kirja pannud Maimu Lomp.
Ärkamine meie loojanguvärvides päikesega, mis siiski siin, Aadria mere rannikul andis teada päeva algusest ja pani meid askeetlikule hommikueinele kiirustama. Olime peale kahepäevast reisi, mis kulges marsruudil Paide-Tartu-Riia-Bergamo-Milano-Pesaro, jõudnud pühapäeva. See tähendas kiiret tutvust ümbrusega, sest oli käes 16. September - VI Golden Age GymFestivali algus Pesaros, Itaalias. Pilk aknast välja, üle mere, kujutluses vastaskaldale Sloveenia linnadele Portorožile ja Piranile, tõeliselt armsad Sloveenia lõunamaa ajaloolised linnakesed, sama mere rannikul, kus aastal 2016 sügisel lõppes eelmine, V festival. Hea ilmaga oli võimalik sealt näha 6 riiki, nende hulgas Itaaliat, kust randus festivali lõpuõhtu pidulikus pimeduses valge laev, et anda edasi kutse Pesarosse. Unustamatu ilutulestik laevalt, mis peegeldus vastu mere- ja šampuse voogudest.
/nginx/o/2018/11/26/11603089t1hf26d.jpg)
Tutvumise käigus sai selgeks, et paraadile koguneb 1907 osavõtjat 18 riigist, väljaspoolt Euroopat 7-liikmeline esindus Kanadast. Randa minekuks ei pea siin palju vaeva nägema, lina ümber, üle tänava ja oledki suvitajatest mahajäetud kuumal liival ja väga mõnusas siniselges meres. Turistide rannahooaeg on läbi, aga kohalik rahvas naudib täiega. Esimesed trennid teeb Tartu „Rütmika“ rühm Sirje Eomõisa kamandamisel just rannas, sest ligi 30* on siin just paras. Meie kaks paidekat matkime liigutusi kaasa, oleme ju nende rühmaga koos. Õnneks piirdub kõik matkimisega, sest galakontserdil ja performansitel oleme ainult abijõud. Tegime kindlaks, kus on meie õpitoad ja siis tuli sättida rongkäigu kogunemisele Pomodoro väljakule. Kuldne hiigeltomat, seda see Pomodoro tähendab, keset vett, meri eemal sätendamas ja seal vahel murul leidsimegi Eesti embleemi, teiste riikide omad kahelt poolt võtta. Pikkamööda kasvas võõrkeelne sumin ümberringi, fotokad välkusid, kaamerad surisesid ja peagi oli mereäär lõbusast rahvast tulvil. Kõigil kenad oma riigi esindusriided seljas. Eesti esindus oli väljas 52 osavõtjaga.Tartu „Rütmika“, Pärnu „Rüht“, Tallinna „Piruett“ ja Tallinna“LP“, igal rühmal oma riietus. Lätlasi oli 26, leedulasi 38. Ovatsioonid kuulusid muidugi 581-le norrakale! Hõimurahvast üle lahe oli 216, järgnesid prantslased - 148, Šveits – 135, Saksamaa – 134, väike ja tubli Island oli esindatud 114 võimlejaga ja Venemaa 105-ga, teiste numbrid jäid juba alla 100.
/nginx/o/2018/11/26/11603090t1hd519.jpg)
Õnnetu Itaalia neiu, kes meie embleemi hoidis, ohkas lõpuks kergendatult, kui ta enda taha väikse viivitusega kogu Eesti kamba kokku sai. 1,5 km rõõmsat marssi, laulu ja tantsuga, toredate hüüete saatel, kus kõlas tänava äärest ka eestikeelseid tervitusi – ilmselgelt kaasmaalastelt, aga vanalinna rõdult kõlas ka ooperiaaria vahele : „Tere, Estonia!“ Nii juhtis lauldes avatseremooniat Popolo väljakul sama ooperihääl, teda jätkus ka diskoõhtutele – tõeline Figaro! Kõigi maade lipud lavale toimetatud järgnesid avakõned ja tore tantsunumber korraldajatelt. Nagu tavaks annab avakontserdi korraldaja maa, ja seekord tantsiti võrratu muusika saatel fragmente „Aidast“ , nägime traditsioonilist itaalia lõikuspeo tantsu ja kõrgetasemelisi võimlemisnumbreid proffidelt. Nii toimusid ka gala- ja lõpukontserdid samal väljakul. Nende vahele jäid aga töised päevad, mis algasid hommikuvõimlemisega rannas ja siis kiiresti töötubadesse. Õnneks ei olnud vahemaad suured ja nii jõudsime hommikupoolega mitmes töötoas osaleda. Õpitubasid oli 24. Huvipakkuvamad olid aerodance, mida juhendas prantslane Olivier Vanwambeke, kes võlus oma energiaga ja salsa Gabriele Amatoga, oli teisigi tantsulisi tunde nagu tamburiiniga jazztants, lõbus funni trax, zumba jpm. Tore oli ka võimlemine vahendiga , milleks oli seekord padi, lühike võimlemiskepp ja –rõngas. Toimusid isegi sõudmise ja vibulaskmise töötoad. Töötubades õpituga oli võimalus esineda lõpuõhtul suurel laval.
Tutvumise käigus sai selgeks, et paraadile koguneb 1907 osavõtjat 18 riigist, väljaspoolt Euroopat 7-liikmeline esindus Kanadast.
Keskpäeviti üritasid kõik palavuse eest varjuda, nüüd tõdesime isegi siesta vajadust. Lõunasöögiks hea itaalia pizza, külm jook ja jäätis ning siis oli aeg minna jälgima performanseid, mis toimusid üle linna erinevatel väljakutel. Eriti sai imetletud norra meeste korrektset esinemist. Eestlaste esinemised võeti väga hästi vastu, olid ju meilt vabariigi eliitrühmad väljas. Paljudel olid aga esinemas eakad memmed, kelle etteasted eriti soojalt vastu võeti nagu soome prouad oma toolitantsuga Säkkijärve polka saatel.
/nginx/o/2018/11/26/11603093t1hbe85.jpg)
Päevaplaan oli kõikidel päevadel sama, sinna sisse tuli aga mahutada paar reisi lähikonda. Pakutavast 9. valisime kaljuriigi San Marino ja Raffaeli linna Urbino. On üldteada, et Itaalias saab ainult kõike imetleda – enamasti kõik väikelinnad on kindluslinnad, kõrgel ja kättesaamatud. San Marinos saime näha selle riigi uhket sõjaväge, muidugi tuli veine degusteerida, mälestuseks paluda San Marino münte.
Urbino oma järskude tänavatega oli tõeline katsumus. Saime teada, et praegu üürivad seal kortereid enamasti tudengid, sest noortele sobib ronimine paremini ja samuti saab segamatult pidusid pidada. Nähtud sai kuulsa kunstniku Leonardo da Vinci ja Michelangelo kaasaegse Raffaeli sünnimaja ja tema töid galeriis. Nagu ikka jäi aega väheks, et tutvuda selle eriti imposantse linna vägevate rajatistega. Pesaro ise on ka väga kaunis, asudes mägede rüpes, võrratu pika liivarannaga, täis ajalugu, skulptuure, helilooja Rossini sünnilinn, siin on temanimeline teatrimaja, igal aastal toimuvad siin ooperifestvalid. Populaarne liiklusvahend on siin jalgratas, mille laenutamine on hästi korraldatud ja kitsastele tänavatele on jalgrattateed kenasti ära mahutatud.
/nginx/o/2018/11/26/11603092t1h2889.jpg)
Festivaliküla asus Rocca Constanza kindluse ümber ja sisehoovil. Seal asusid infopunkt, meditsiiniteenistus, suveniiri- ja toiduletid, oli võimalus oma soovi järgi lasta kujundada festivalilogodega T-särk, kott jne. Päeval toimusid sisehoovil õpitoad, performansid, loengud ja koosolekud toimkondadele. Õhtuti oli aga sisehoov kuum pidupaik. Algus tehti rahvuste õhtuga, kus iga maa pani välja oma laua kerge toidu, meenete ja muu hea paremaga. Eesti käis välja Kalevi maiused, põdraliha vorsti, kõiksuguseid meeneid, ka Paide infopunktist hangitu kadus kiiresti laualt, rääkimata Vana Tallinnast! Venelaste hapukapsa ja -kurkide peale oli tihe trügimine nagu ka sloveenide vardasse aetud seakintsu paberõhukestele viiludele, mida kaks prouat kordamööda higimull otsaees, lõikasid. Samal ajal tekkis lavale improviseeritud kontsert, kus vabas vormis esitati oma naljanumbreid tantsu ja lauluga. Järgnesid diskoõhtud, millest üks oli nn. valge kleidi õhtu, mis kindluseõue pimeduses nägi välja nagu vaimude pidu. Tõelise elamuse pakkus aga JBees bänd, kes hullutas meid oma kahe solistiga ilma pausita 2,5 tundi järjest!
Oligi käes lõpuõhtu, mis toimus taas Popolo väljakul. Töötubades osalenud kandsid ette oma õpitut ja siis tuli pidulik lipu langetamine ja selle üleandmine Rethymnoni linnale, sest järgmine VII GAGF saab toimuma Kreetal, Rethymnonis. Muidugi järgnes sellele sirtaki! Sellele ei saanud keegi külmaks jääda! Kreeklaste temperamentsed tantsusammud ja publiku ovatsioonid olid ilusaks punktiks ilusale nädalale.
Oleme jaganud festivalimuljeid ja näidanud fotosid Paide Eakate Päevakeskuses ja äsja Järvamaa Raamatukogu saalis, kus saime näidata ka just valminud slaidishow´d festivali huvitavamatest hetkedest.
Allakirjutanu tänab Paide Linnavalitsust sellel festivalil osalemise toetamise eest!
/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)