• Miljonivaatega palat, kuid Rasmus seda ei näe
  • Saatuslik suvepäev viis spordipoisi tänasesse päeva
  • Pesamunaga on emal eriline side

Suvepuhkuse viimast nädalat võimalikult ära kasutaval emal oli parasjagu pooleli üks pikk ja tähtis telefonivestlus. Sedamoodi, telefon kõrva ääres, paljajalu koduaias marjapõõsaste vahel paterdades jõudis ta tegeleda mitme asjaga korraga.

Emadel lihtsalt on selline imeline omadus. Ühe kõrvaga kuulas telefonitorust tulevat juttu, samal ajal näpsis põõsast marju (need olid juba pea et üle küpsenud ja oli viimane aeg mahlategu käsile võtta) ning kuulis sedagi, kui Rasmus hõikas: «Jou, me lähme poistega järvekale, vaata et sa teed mulle siis õhtuks kolmsada grammi kana. Ja riisi ka!»

«Aega ju on – jõuan marjad ära korjata, aurutada ja selleks ajaks, kui süüa hakkan tegema, on pliit vaba,» kalkuleeris ema oma peas ja noogutas toidutellimuse esitanud pojale.

Ta teadis juba peast, kui palju kana hakkida ja riisi keeta, sest taipoksiga tegelev ja jõusaalis enda vormi lihviv Rasmus (15) oli ühel päeval öelnud, et plaanib kehakaalu kilo jagu langetada, sestap pidi toiduportsjon piinliku täpsusega grammi pealt klappima. Telefonikõne oli endiselt pooleli. Rannarätik üle õla visatud, nagu tavaliselt, hõikas Rasmus emale «Tšau!», läks väravast välja ja kadus tema vaateväljast.

Rasmus ei kartnud, mõtles, mis seal ikka – mis tehtud see tehtud. Vaatas lihtsalt taevasse ja kuulas enda ümber toimuvat. Kõik oli juhtunud väga kiiresti ja juba kuulis ta ka kiirabiautot saabuvat.

Ilm oli väga palav. Muld marjapõõsaste vahel tolmas ja kleepus kohe ka korjaja higistele jalgadele ja ihule.

Mobiiltelefon helises mõne aja pärast uuesti ning kõne vastu võtnud ema kuulis tööasjus Tallinnas oleva Rasmuse isa käsku minna järve äärde. «Järve äärde? Ma ju ei uju, mis ma sinna lähen,» sattus ta hetkeks segadusse.

Aga märksõnad järve äärde teel oleva kiirabi ja selle kohta, et Rasmusega on juhtunud õnnetus, panid ta kiiremini liigutama ning edasine käis justkui autopiloodi peal: päevitusriiete peale sattusid täiesti suvaline seelik ja pluus ning korraks (nüüd hiljem seda meenutades ajab isegi naerma) käis peast läbi ka täiesti ebaoluline küsimus: kas peaks jalad ära pesema või kui kiire selle minekuga ikkagi on?

Ta lükkas siiski suvalised jalatsid mullaste varvaste otsa, hüppas ratta selga ja võttis suuna järve poole. Selle pea kilomeetripikkuse tee vältel ei jõudnud ta mõelda eriti midagi. Õigupoolest ei osanudki.

«Raudselt peab ujuma minema, nii ilus ilm on,» arutles Rasmus koos sõpradega Paidest trennist tulles.

Nad olid sõitnud juba hommikul üheksase bussiga Paidesse jõusaali treenima, tagasi Türile jõudsid umbes keskpäeva paiku. Sajandi suvi oli haripunktis, ilm oli kuum ja kus seda aega ikka veeta kui mitte järve ääres.

Mõeldud – tehtud. Rannas sai kokku nii umbes paarikümnepealine seltskond. Teiste hulgas ka Madis ja Andres, Rasmuse paar aastat vanemad parimad sõbrad. Ema kutsub seda triot kuldseks kolmikuks.

Kell oli juba paar tundi üle keskpäeva tiksunud ja vee ääres algas omamoodi vaata-milliseid-trikke-ma-oskan-mõõduvõtt.

Trikiga vettehüpped. Ühel ägedam backflip kui teisel. Rasmuski viskas hüppepukilt paar tagurpidi saltot, hüppetorni ta ei roninud, plaanis seda õhtupoole teha.

Päike paistis, soe oli ka ja tore oli. Hüpetele vahelduseks võiks hoopis pallimatsu mängida, tuli keegi seltskonnast järsku mõttele.

Tennisepall lendas vihinaga Rasmuse suunas. See pallimatsu mäng oli kestnud vist juba tunni jagu. Reeglid olid lihtsad: kes palliga pihta saab, on mats ja võtab järgmise sihtmärgile.

Kuidas keegi palli eest ära põikles, oli enda teha. Võimalus oli silla alla varjuda, sillalt vette hüpata või lihtsalt osavalt eest ära põigelda.

See oli mõttes ka Rasmusel, kes parasjagu seisis lasterannapoolsel sillal, mis oli veepritsmetest libe. Ja pall saadeti järsku tema suunas lendu. Sillal libastunud ja kukkuv poiss ei kontrollinud oma keha. Madalasse vette peakat hüpata polnud kohe kindlasti plaanis.

Rasmus Juhanson.Foto: Dmitri Kotjuh/ JŠärva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja /

Hetkel, mil Rasmus peaga vastu järvepõhja põrutas, käis silme eest läbi valge sähvatus.

Ta avas vee all silmad täpselt mõistmata, mis juhtunud on, ent tunne oli selline, et midagi on valesti.

Nägi, et ninast tulevad välja õhumullid. Rinnus oli kummaliselt raske tunne ja veest end välja upitada üritav poiss ei suutnud liigutada käsi ega jalgu. Ainus, mis liikus, oli pea.

Kurat, nüüd on uppumine ka! Kõik oli liiga kummaline – ta lamas vaid poole meetri sügavuses vees, suutmata end ümber keerata, ja tundis, et satub paanikasse.

Kuulis, kuidas veidi eemal olevad sõbrad hüppasid vette ja üks neist viskas teda palliga. Rasmus on mats! Teised naersid ja arvasid, et selle lollimängimise ja vees vedelemise võiks juba ära lõpetada, mäng läheb ju edasi.

Aga Rasmus ei keeranud end ümber. See oli Madis, kes hetk hiljem taipas, et sõber ei leba madalas vees lõbu pärast, teeseldes.

Ta kahlas läbi vee Rasmuseni, raputas teda õlast ja keeras ümber. Valgeks tõmbunud ja kummalise grimassiga nägu reetis Madisele, et asi pole õige. Ta hakkas Rasmust kalda poole sikutama, samal ajal hüüdis appi Andrest, kes omakorda alarmeeris rannavalvureid.

Rasmus lihtsalt oli ja salvestas tema ümber toimuvat. Suutis öelda teda veest välja tõmbajatele, et ei tunne oma keha ja midagi on väga valesti.

Madis ütles väga kategoorilisel toonil, et Rasmus oma pead ei liigutaks, sest võib nii veel rohkem viga teha.

Hingamine muutus veel raskemaks ja Rasmus ütles Andresele, et too talle kunstlikku hingamist teeks. Teadis, et sõber on end esmaabikursusel koolitanud ja teab, mida teeb.

Enesetunne läks veidi paremaks ja pea ei käinud enam nii väga ringi, aga tunnet, et hingamine tavapärane oleks, ka ei tulnud. Hoopis üks teine tunne oli – nagu hakkaks ära surema.

Rasmus ei kartnud, mõtles, mis seal ikka – mis tehtud see tehtud. Vaatas lihtsalt taevasse ja kuulas enda ümber toimuvat. Kõik oli juhtunud väga kiiresti ja juba kuulis ta ka kiirabiautot saabuvat. Tegelikult kulus kesklinnast startinud esmaabisõidukil kohalejõudmiseks pea veerand tundi, sest järveranda jõudmiseks valiti esiotsa vale tänav.

Kui teda kanderaamil autosse tõsteti, nägi Rasmus, kuidas lähedal oleval korvpalliplatsil inimesed seda jälgisid, osal neist suu lahti vajunud.

Rattaga järve äärde jõudnud ema jättis ratta kus seda ja teist ning jooksis kiirabiauto juurde. Rasmus oli just kanderaamiga autosse tõstetud ja nende pilgud kohtusid.

Poiss oli meelemärkusel ja kontaktne, see oli kergendus. Kuivõrd saab kergendus olla pilt emale, kes näeb oma kaamet last, kellele on pandud kaelalahas, kiirabiautos, ümber askeldamas meedikud.

Masinlikult vastas ema kiirabiarsti küsimustele poisi kaalu, vanuse ja pikkuse kohta. Kuulis veel konkreetsel toonil öeldud lauset, et kiirabi viib Rasmuse nüüd Paidesse haiglasse ja ema tulgu ise järele.

«Kena nali küll, ma tulin ju jalgrattaga, kuhu ma siis selle jätan? Mul pole ju juhiluba ega autot, ja kuhu siis need Rasmuse asjad jäävad?»

Kõik lahenes kiiresti, Rasmuse sõbra vanemad olid valmis ta kohe Paidesse sõidutama ning teised sõbrad raporteerisid abivalmilt, et ema ärgu üldse muretsegu – nemad viivad ratta ja Rasmuse asjad koju.

Ja viisid ka, andsid asjad kodus olnud vanaemale üle ja mainisid, et Rasmus tuleb hiljem. Jätsid igaks juhuks targu mainimata, kuidas lood tegelikult on ja mis järve ääres juhtunud oli.

See aeg, mil pidi Järvamaa haigla koridoris istudes ootama, et mingitki märki saada, kuidas parasjagu lood on, milline on vigastus, kui suur on selle ulatus ja mis üleüldse edasi saab, oli emale väga pikk.

Valves olnud doktor oli üsna napisõnaline, kompuuteruuring tehti ära, andmed saadeti kontrolliks Tallinna, vastust tuli jälle oodata. Ootajal polnud kellast aimugi ja see ei omanud ka tähtsust. Millalgi tuli arst ja ütles, et poisil on kaelalülid paigast ära ja ta toimetatakse edasi Tallinna, reanimobiil on pealinnast juba järele kutsutud.

Ema ei teadnud, mida see kaelalülide kohta käinud jutt täpselt tähendab, kuni selle päevani ei teadnud isegi seda, et oluline vahe on selja- ja kaelalülidel, kustmaalt mida loetakse...millise lüli vigastus mida tähendab.

Kogu arsti räägitu ja viimaste tundide jooksul läbi elatu oli nii ootamatu ja šokeeriv, et ei ajanud isegi nutma. Närvi ajas hoopis. Oli vaid teadmatus, abitus ja segadus ja lõputuna tunduv ootamine kõledas haiglakoridoris.

Televiisorist oli ema ju näinud haiglaseriaale, kus omaste juurde tuleb mõni arst või õde, hoiab kätt ja räägib asjadest nii, nagu need on.

Päriselus see nii paraku pole, see on filmides ja vist teistes riikides ka. Vähemalt oli seltsiks teda Paidesse sõidutanud tuttav, kes oli aga samamoodi teadmatuses.

Mingil ajal tuli kiirabiõde, kes kinnitas koridoris ootavale emale, et Rasmuse olukorra parandamiseks on tehtud kõik mis hetkel võimalik ning sõbrad, kes ta veest välja tõid ja kunstlikku hingamist tegid, toimisid õigesti.

Kui pealinnast jõudis kohale reanimobiil ning kaasas olnud doktor rahulikult ja väljapeetult edasist selgitama hakkas, jõudis muretsevale emale kogu viimaste tundide jooksul kogetud emotsioonide virvarr kohale.

See oli midagi šokiseisundi taolist. Ta ei mäleta enam, mida see sümpaatse olekuga doktor talle ütles, aga naisele otsa vaadates ning teda kuulates tundis suurt soojust ja tänutunnet.

Lõpuks ometi keegi räägib minuga! Selleks ajaks, kuni Rasmus autosse tõsteti, oli poiss juba magama pandud ning emal jäi vaid haiglaukselt järele vaadata, kui reanimobiil paigalt võttis ja minema sõitis.

Tallinna kaasa ta ei läinud, sest uurima ja opereerima pidavat poissi hakatama alles järgmisel päeval ja mingu ema nüüd koju.

Ühtäkki ilmus kuskilt üks haigla töötaja, kes võttis tal ümbert kinni ja keelitas rahulik olema ning end kokku võtma, sest nüüd hakkab aeg jooksma hoopis teises tempos.

Naine teadis, millest rääkis, sest tema mehelgi oli juhtunud kaelatrauma. Rääkis pikalt – küll läheb, küll edeneb ja mõelda, et kõik on läbi, ei tohi!

Selle mõttega ema Paidest koju jõudiski. Kodus ootavale oma emale mainis vaid, et Rasmus tuleb hiljem. Püüdes vanainimest ehmatusest säästa, lükkas ta tõe rääkimise järgmisele päevale.

Et Rasmus pole võimeline ise hingamisteedesse kogunevat sekreeti välja köhima, tehakse see töö ära spetsiaalse imurkõrrega. Õde Kristil, nagu ka teistel pereliikmetel, on see töö hästi selge, sest teinekord tuleb protseduur ette võtta kümmekond korda päevas.

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Magamisest ei tulnud sel ööl midagi välja. «Palun ära veel ära sure, pea vähemalt hommikuni vastu!» saatis ta mõttes pojale sõnumi. Rasmuse õde Kaari oli see, kes Järvamaa haiglast Põhja-Eesti regionaalhaiglasse toodud venda esimesena nägi.

Kaari töötab samas haiglas operatsiooniploki õena ning sel ajal kui ema öösel kodus unetu öö veetis, andis talle mingigi kergenduse teadmine, et õde on vennale lähedal ja temale olemas.

Hommik. Eakatel on kummaline oskus justkui õhust aimata, et midagi ei klapi, ja nii uuris vanaemagi, ega Rasmus vist ööseks koju tulnud, sest tema mingit liikumist ei kuulnud.

See oli tõe rääkimise hetk. Juhtunust kuuldes ema nuttis, aga oli tegelikult vapram kui tütar oskas oodata.

Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse neljanda korruse koridoris rallib kolm last ratastoolidega ringi. Ikka kaldteest alla, siis jälle üles.

Teele jääb ette puhastusvahenditega üle koormatud käru lükkav koristaja, kellest nad osavalt mööda laveerivad. Heatahtlik manitsus «Nu deti-deti, võtke rahulikumalt!» rallitajatele eriti ei mõju ja võidusõit jätkub.

Rasmus annaks palju ja rohkemgi veel, et võiks samamoodi koridoris ratastel ringi rallida. Isegi rallima ei pea, piisaks sellestki, kui pääseks tooliga palatiuksest välja, välja voodist.

See on enam kui mõistetav soov, kui oled üle nelja kuu lamanud haiglates ja vahtinud palatite ruudumustrilisi ripplagesid. Nii pikalt, et tasapisi on hakanud ruudumuster silme ees ümmarguseks muutuma.

Mõni kinnisvaraekspert ütleks ilmselt, et palat on miljonivaatega: aknast paistab juba jääkaane all olev meri. Voodis lamav poiss seda ei näe.

Samas ratastoolirallikoridoris, kohe ümber nurga seisab jõulupuu ja seinale toetuval redelil ripuvad nimelised jõulusokid.

Ka haiglas olijatele on päkapikuaeg kätte jõudnud ja hommikuti leiab igaüks sussist mõne magusa üllatuse.

Rasmuse nimega märgistatud sussis oli hommikul pulgakomm. Selle sealt välja võtnud ema Piret naljatab, et parema meelega oleksid nad sussist lootnud leida hõbedaplaastreid lamatisehaavadele või hingamisaparaadi filtreid.

Tegelikult pole Juhansonide perel päkapikkudele, ammuski siis haiglale mitte midagi ette heita. Hoopis vastupidi.

«Ma olen endiselt vaimustuses,» ütleb Piret Juhanson pärast esimest Haapsalu-nädalat. «Igal terapeudil on oma eesmärk, siin on selline meeskonnatöö! Terve grupp arste ja spetsialiste tuli esmapäeval palatisse ja igaüks ladus ette, kuhu tahaks mingisuguse aja jooksul välja jõuda.

Seda oli nii hea ja normaalne kuulda! Igaüks teeb midagi millegi nimel ja nad väga usuvad Rasmuse positiivsesse edasiarengusse.

See ei ole mingi töö- ja puhkelaager, vaid ikka tõsine treeninglaager. Nii füüsiliselt kui vaimselt, igatepidi. Et seda keha uuesti tööle saada.»

Ja Rasmus teeb hullumeelset tööd. Kõrvaltvaatajale tunduks see, kui füsioterapeut tõstab küünarnukist kõverdatud käe ja palub seda teadlikult vasakule-paremale või üles-alla liigutada, lapsemäng.

Ent Rasmusele on see tõsine pingutus, ta pigistab silmadki kinni ja kukal läheb märjaks.

Ka ei saa kõrvaltvaataja aru, et midagi üldse muutuks, ent ema kinnitusel on spetsialistid asjade kulgemisega rahul olnud ja öelnud, et märke mingist tunnetusest on. Käe liigutamine on vaid üks teraapiaharjutuste pikast jadast.

Inimese keha on teatavasti üks ütlemata keeruline asi ning see, kuidas osaliselt halvatud keha jälle, kasvõi osaliselt, tööle saada, on veel keerulisem mõistatus, mida lahendada.

Mingis mõttes on Rasmus selles majas omamoodi õppevahend, sest Haapsalu arstide sõnul on ta esimene nii ulatusliku vigastusega patsient.

Ka on hingamisaparaadist sõltuv patsient selles majas pigem erand ning paranemise kulgu on põnev jälgida arstidel ja füsioterapeutidel endilgi. «Nad väga usuvad tema positiivsesse edasiarengusse,» kinnitab Piret.

Enne Haapsallu jõudmist nägi Rasmus nelja kuu jooksul ära nii Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiivosakonna kui ka lastehaigla intensiiv- ja neuroloogiaosakonna laemustrid.

Esimesest paarist haiglanädalast ei mäleta ta suurt midagi. Küll aga mäletavad teised. «Kuus operatsiooni, narkoos, ravimid, mis võtavad ära lühimälu. Nii et kui sa temaga ühel päeval suhtlesid, siis teisel päeval ei mäletanud sellest mitte midagi,» meenutab õde Kaari. Nii näiteks keelas Rasmus ühel päeval katsuda oma jalga, väites, et talle tehti vereülekanne ning jalg on paistes ja valutab.

Teinekord üllatas jutuga, et lasi oma käe öösel õhku ja et on ka karuga kohtunud. Venda vaatama tulnud Kaari mängis kaasa ja viskas naljagi, teades hästi, et veidi aja pärast on õhitud käsi ja valutav jalg niikuinii unustatud.

Hoolimata oma praegusest olukorrast viskab nalja Rasmuski. Sellist mustemat sorti huumorit. Teadis teda vaatama tulnud sõpradele öelda, et kui kellelgi on mõttes kiire kaalulangetus ette võtta, siis tal on moodus olemas – piisab ebaõnnestunult peaga järvepõhja maanduda ja pea paarkümmend kilo kaob kolinal.

Ka narkoositeemal ja valveõdede aadressil saab nalja visata. «Need on sellised Rasmuse naljad, jah,» märgib ema.

Korraks tekib isegi väike vaidlus kaalu üle. Ema arvates on poiss alla võtnud 15 kilo, aga Rasmus raiub, et no pigem ikka 20. Enne 2. augustil juhtunud õnnetust kaalus 186 sentimeetri pikkune poiss 75 kilo.

Kaari näitab arvutiekraanilt fotot, kus palja ülakehaga ja parajalt musklis Rasmus poseerib tehisjärve ääres. «Ja Rasmus nüüd,» osutab Kaari voodis lamavale vennale.

Lühikestes pükstes ja nüüdki palja ülakehaga poissi fotol olijaga võrreldes tundub, et pigem on tõepoolest kehakaal vähenenud paari­kümne kilo jagu. «Ma millalgi näitasin talle PERHis tehtud pilte, kus tal veel hästi palju voolikuid küljes oli. Siis tal vajus küll suu lahti, kas tõesti nägi selline välja,» ütleb Kaari.

Võrreldes mõne kuu taguse ajaga sõltub Rasmus nüüd üksnes kahest torust: vasakul küljel ripub toitmissond ja kõril hingamisaparaadi toru. «Meil on eesmärk ka: 2019 Rasmus toruvabaks!» kuulutab Kaari.

Natuke naljaga pooleks, aga tõsimeeli ikka ka.

Viimased kuud on Juhansonide perele palju õpetanud. «Esimese kuu jälgisime kõike kõrvalt, sest PERHis meid väga tema juurde toimetama ei lastud. Lastehaiglasse minek oli juba ühelt poolt edasiminek, sest siis tekkis võimalus ennast koolitama hakata, et kuidas edaspidi kodustes tingimustes hakkama saada. Lastehaiglast saime ka selle portatiivse hingamismasina. Õnneks vedas, et see Rasmusele kohe sobis,» selgitab ema Piret.

Masin teeb küll Rasmuse eest hingamistöö ära, ent hingamisteede aspireerimine, mis tähendab, et sealt tuleb spetsiaalse kõrre abil väljutada kogunenud lima, mida Rasmus välja köhida ei saa, jääb pereliikmete hooleks.

Nagu ka kõik muu: toidusegu manustamine, jootmine, puhastamine, mähkimine, kõrvade puhastamine, kreemitamine. See pole koht, kus mõelda, et mõni tegevus valmistab vastikust. «Isegi seda mõtet polnud, et mul läheb süda pahaks. Pigem on mõte, kas olen piisavalt osav,» ütleb ema Piret ja toob näite hingamisteede puhastamise kohta. «See on piisavalt ebamugav Rasmusele, kuna sellel ajal on ta hingatamata. See tähendab, et aparaat teda ei toeta, ja siis peabki jälgima, et õhk otsa ei saaks. Õnneks on ta nii palju oma keha tundma õppinud, et oskab siis näoilme või sosistamisega märku anda, et hakkame lõpetama, kaua sa kohmitsed seal. Oleme õppinud üksteise kehakeelt, miimikat ja silmadest lugema.»

Hingamisaparaadi tõttu suudab Rasmus praegu suhelda vaid pooleldi hääletult sosistades, ent pereliikmed on nende kuudega omandanud kõrgema pilotaaži huultelt lugemises.

Vahel ei pea sosistamagi, piisab poisil kulmukergitamisest või mõnest grimassist ja asi on selge: tal on valus, asend on ebamugav või on hoopis kõrv sügelema hakanud.

Ema on kalendermärkmikusse tihedas kirjas üles tähendanud kõik, mis on vaja meeles pidada: joogi- ja toiduportsjonid, rohtude võtmine, teraapiaajad ja valvekorrad, millal keegi perest haiglasse tulla saab.

Piret on poja juures viis päeva nädalas, nädalavahetustel võtab valvekorra üle mõni pereliikmetest, kes selle omakorda oma tööde-tegemiste kõrvalt klapitab. «Kaari päev, Kristi öö, isa-ema öö. Ema tööle,» on märkmikust lugeda.

Veel novembri lõpuni käis Piret poole kohaga tööl, ent nüüd on pea täielikult poja päralt. Vabadel hetkedel püüab endiselt ikka tööl olla. Arusaadavatel põhjustel neid vabu hetki napib.

«Pole ju aus eelistada üht last teisele, aga Rasmusega on mul teistmoodi side. Ehk selle pärast, et ta on pesamuna. Ta on alati olnud spordipoiss ja ma tean, et ilmselt ei hakka ta kunagi jooksma või hüppama, Rasmus teab seda ka.

Rasmus Juhanson.Foto: Dmitri Kotjuh/ JŠärva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja /

Olen kindel, et kui mõni uks jääbki nüüd tema ees suletuks, siis avaneb kuskil teine ja ta saab hoopis mõne muu võimaluse. Midagi sellist, millest võibolla meie ei oska unistadagi. Ma olen talle seda öelnud, et minule on ta juba praegu maailmameister. Maailmameister eneseületuses,» lausub Piret.

Vanim õde Kristi ütleb, et Rasmus on tõsine võitleja. «Eks on olnud ka neid, kes on öelnud, et ta ei hakka kunagi liikuma, ise hingama, ise sööma. Aga Rasmus on juba praegu näidanud, et neil pole õigus. Ta ütles, et tahab neile ütlejatele tõestada, et saab hakkama.»

Tööd meistritiitli nimel teeb Rasmus mehemoodi. Et viie aasta pärast poleks põhjust kahetsedes öelda, miks ma küll alguses kohe ei pingutanud.

Viis aastat on see ajaaken, mille jooksul on tõenäosus vähemalt osalisele taastumisele. Sellest ajast esimesed kolm aastat on eriti olulised.

Rasmus teab ja teab ka pere, et nii ulatuslikust vigastusest taastunute protsent on väike. Isegi väga väike. Aga kõik teavad seda, et poisil jätkub kangust ja tahtmist selle protsendi hulka jõuda.

Tasapisi treenib Rasmus suukaudset söömist. Beebipüreed ja jogurt lähevad juba üsna libedalt alla, jõuluprae nautimiseni kulub ilmselt veel aega.

Sellel saatuslikul augustikuu päeval jäi tellitud kanaroog söömata, üle pika aja sai Rasmus jälles kana meki suhu Haapsalus, kui ühel päeval oli haigla menüüs kanakaste.

Et ta siis neelata veel ei saanud, lõpetas suutäis teekonna prügikastis. Maitse oli küll hea!

«Hingamisaparaadist tahaks lahti saada, see takistab päris palju. Ratastooli tahaks saada, saaks ringigi liikuda. Et jalad ei liigu, see polegi nii hull, saaks kasvõi käed liikuma. Koju tahaks, igapäevaelu, trenni, kooli, et sõbrad tuleks külla. Et saaks nendega koos teha midagi. Isegi see oleks midagi, kui nad mu kasvõi ratastooliga lumehange lükkaks,» ütleb Rasmus.

Rasmus muigab, aga Kaari pragab kõrvalt, et õue ei pääse ta vähemalt talvel küll, sest hingamisaparaat külmub ära, ja ratastooli hange lükkamine on üks hull mõte nagunii.

Midagi on viimased kuud Juhansonide perele veel õpetanud: Türi inimesed on imelised.

«See kõik on nii üllatav. Sa ei eelda, et tuleb keegi, keda sa tegelikult ei tunnegi, ja pakub abi. Või küsib lihtsalt, kuidas läheb, ja kallistab. Kõik need annetuskampaaniad ja abipakkumised, mida head inimesed korraldanud on...

Me pole ise midagi küsinud, pigem oleme hoidnud omaette. Mõtleme nagu keskmine eestlane ikka, et küll me hakkama saame,» ütleb ema Piret.

Kaari täpsustab, et ilma Rasmuse nõusolekuta poleks olnud ühtegi kampaaniat või tänukontserti, sest pere arutab kõik pakkumised temaga läbi ja omapäi ei tegutse.

Kõik ravimid, hingamisaparaadi tarvikud, toidusegud ja mis kõige olulisem – teraapiad ja ravi Haapsalus, sõit sinna, maksab.

See on ka Rasmuse tingimus, et kogu tema kontole kogunenud raha eest tasutaks taastusraviga seonduvad kulud.

«Inimesed ju teavad, mismoodi meie vabariigis on haigete raviga, tarvikutega, nende hooldusega, toetustega, tohutu paberimajandusega, millega peab pidevalt üht või teist asja tõendama. Natuke ollakse ikka lehest lugenud või on kellelgi kogemusi.

Ja nad tulevad su juurde – see on imeline! Oled tööl, tuleb inimene tänavalt, ütleb, et tead, ma kallistan sind. Inimesed mõtlevad su peale ega häbene seda ka öelda.

Sellised asjad on võimalikud ainult sellises väikeses linnas. Elatakse kaasa ja ollakse olemas. See annabki sooja ja annab ka jõudu,» kõneleb Piret.

«Lihtsam oleks vist olnud sellel päeval minna korvpalli mängima,» arvab Rasmus.

Mida Rasmus on kõik need kuud enda sees tundnud ja läbi elanud, ei tea keegi ja paljud asjad jätabki ta enda teada.

Kordagi pole ta unes näinud, et on halvatud. Küll seda, et käib karkudega.

Jõuluks koju

Jõulud ja aastavahetuse veedab Rasmus kodus Türil, sest kuni uue aasta esimese päevani on kogu Haap­salu haigla kollektiivpuhkusel. Koju jõudis Rasmus eile. Seda päeva oli ta oodanud kaua, täpsemalt neli ja pool kuud. Ootas ka seda, et saaks näha jõulupuud. Seda päris lõhnaga päris kuuske.

Kaarile meenub, kuidas vend suvel talle kaebas, sest arst oli talle öelnud, et koju pääseb jõuludeks. Poiss oli kindel, et 1. septembril läheb koos teistega juba kooli.

«No näed, see oli üks tark arst ikka, selgeltnägija,» ütleb ema Piret.

Rasmus vajab toetust taastusraviks ja hingamistarvikute soetamiseks. Vigastatud on kolmas ja neljas kaelalüli, mistõttu ei ole ta võimeline hingama ega ennast liigutama.

Praegu sõltub Rasmus täielikult hingamisaparaadist, mis eeldab igapäevast filtrite ja tarvikute vahetust, et ei tekiks põletikku. Väga oluline on ka füsio- ja tegevusteraapia, et taastuda parimal võimalikul viisil.

Toeta oma panusega Rasmuse taastusravi:

Rasmus Juhanson EE552200221024367692