Suurima populatsiooniga suuruluk on metskits

Metskits. Pilt on illustratiivne. Foto: Karli Saul / SCANPIX BALTICS

Keskkonnaagentuuri värskest aastaraamatust „Mets 2017“ selgub, et suurima populatsiooniga suuruluk Eestis on metskits, kelle arvukus on soojade talvede tõttu viimasel viiel aastal hüppeliselt suurenenud. 2018. aastal moodustasid suuruluktest Eestis metskitsed koguni 82,4 protsenti. Viimastel aastatel on seetõttu oluliselt suurenenud ka metskitsede tekitatud metsakahjud ja metskitsedega seotud liiklusõnnetuste hulk.

 

Metskitsega samaväärset arvukuse suurenemist teistel meie ulukiliikidest viimastel aastatel täheldatud ei ole, kuid kahtlemata oleks pehmed talved soodsad näiteks ka metsseale ja kährikule. Metssea arvukust on eelnevatel aastatel tugevalt piiranud sigade Aafrika katk ja kähriku arvukust kärntõve laialdane levik. Kärntõve levikuks on soojad talved soodsad ja lisaks kährikule võib selle negatiivset mõju täheldada ka rebase ja hundi arvukuse kohta.

Kui palju rohkem leidub Eestis metskitsi võrreldes eelmiste aastatega? Selgitab keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja: „Metskitse arvukusdünaamika Eestis meenutab oma tõusude ja languste tõttu paljuski lõbustusparkidest tuttavaid Ameerika mägesid. Kui kümmekond aastat tagasi (2007-2008) võis nende talvine arvukus hinnanguliselt küündida 160 000 kuni 180 000 isendini, siis kahe järjestikuse karmi ja lumerohke talve järel 2012. aastal jäi asurkond suurus 30 000 kuni 50 000 isendi kanti. Eelmisel talvel hindasime arvukust aga juba 120 000 kuni 130 000 isendile.“

2019. a alguseks on metskitse arvukus taas suurenenud. Sellist metoodikat, mis võimaldaks metskitse hulka kogu riigi ulatuses väga täpselt määrata, paraku ei ole ja eespool esitatud arvukusvahemikud on tuletatud erinevatele suhtelist asustustihedust ja asurkonna juurdekasvu iseloomustavatele näitajatele tuginedes.

Sellist metoodikat, mis võimaldaks metskitse arvukust kogu riigi ulatuses väga täpselt määrata, paraku ei ole ja eelpool esitatud arvukusvahemikud on tuletatud erinevatele suhtelist asustustihedust ja asurkonna juurdekasvu iseloomustavatele näitajatele tuginedes.

Metskitsede suur arvukus on looduse tasakaalu seisukohast ühtviisi nii hea kui ka halb. Rauno Veeroja: „Meelepärane on see ilvesele ja hundile, teisalt kaasnevad kõrge arvukusega ka suuremad metsa- ja liikluskahjud. Koos arvukusega suureneb oht haiguste ja parasiitide levikuks. Suure arvukusega liigi asurkonnas leviv haigus või parasiit võib tekitada tõsiseid probleeme ka mõne teise ja hoopis madalama arvukusega liigi asurkonnale, sest paljud haigused ja parasiidid on liikidel ühised.“

Metskitsede arvukus tähendab ka suuremaid küttimiskohustusi jahimeestele. Kui möödunud  jahihooajal soovitas keskkonnaagentuur Eestis metskitse arvukuse pidurdamiseks küttida vähemalt 19 700 metskitse, siis 2018/2019 jahihooajaks soovitame küttida juba 30 000 metskitse. Olgu lisatud, et küttimiskohustused jahipiirkondade lõikes määrab siiski maakondlik jahindusnõukogu ja keskkonnaagentuur on siin nõustaja.

Kuidas on metskitsega lood meie naabervabariikides? Võib oletada, et Lätis ja Leedus on metskitse keskmine asustustihedus suurem kui Eestis, Soomes aga kindlasti oluliselt väiksem. Soomes on metskits peamiselt levinud riigi lõunapoolses osas.

Ulukite arvukus Eesti metsades on vaid üks väike osa teemadest, mida kaastaraamat „Mets 2017“ kajastab. Väljaanne sisaldab lisaks ka metsaomandi, -varude, -uuendamise, -tulekahjude, metsa tervisliku seisundi ja õigusnormide eiramisega seonduvaid peatükke ning teavet metsaga seotud raietest,  majandusest ja teadusest.

Täismahus on võimalik aastaraamatuga „Mets 2017“ tutvuda Keskkonnaagentuuri kodulehel.