Ekspert selgitab: miks on praegu teedel nii palju löökauke

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Löökauk.
Löökauk. Foto: Marko Saarm

Teeandmete kogumise ning tee-ehituse mõõtmise ja kontrollimisega tegeleva Teede tehnokeskuse arenduse ja uuringute osakonna juhataja Marek Truu selgitab, miks ja millistel teedel on just praegu nii palju löökauke.

Marek Truu sõnul mõjutab kevadiste aukude tekkimist teematerjali vahelduv külmumine ja sulamine. “Asfalt on poorne materjal ning kui vesi imbub mikropragude vahele, jäätub ning paisub, siis lõhub see asfaldiosakeste vahelisi sidemeid. Kui jäätumine ja sulamine toimub järjest palju kordi, siis hakkabki pinnakate murenema ning autod sõidavad lahtised asfaldiosakesed august välja,” rääkis ta.

Truu sõnul toimub suvel sademetega sarnane protsess, aga vesi aurustub ära ning samuti on soojem bituumen pehmem, mis soodustab teekatte teatud määral nii-öelda iseparanemist. “Talvel on teekattematerjal hapram ja tahkem ning bituumeni taastavat kokkusulamist ei toimu,” lisas ta.

“Aukude tekkel on teine oluline tegur teekatte ajas väsimine, mille tulemusel hakkab materjal nõrgematest ja poorsematest kohtadest lagunema. Väikestesse aukudesse koguneb vett juurde ning ilma parandamiseta tekib lõpuks sarnaselt hambale suur auk,” kirjeldas Truu.

Marek Truu sõnul võib asfaltkattega tee konstruktsiooni jagada lihtsustatult kaheks – katteks ja aluseks, millest esimeses on kivimaterjali osakesed üksteise küljes kinni bituumeniga. “Katte augud võivad aga tekkida ka aluse äravajumisest. Seda põhjustab praegusel ajal samuti ilm – aluse ülaosa hakkab sulama ning lisaks satub sinna läbi katte pragude ja aukude vett. Aluse alumine osa on aga jäätunud ja kahe kihi vahele tekkiv veepais vähendab osakeste vahelist sidet ja tee kandevõimet. Sellises olukorras võivad kattele viga teha juba üksikud rasked sõidukid, peale mida võivad augud tekkida ka kergemate sõidukite läbimisest,” selgitas Truu.

Eksperdi sõnul on Eesti maanteede kvaliteet läinud iga aastaga paremaks. “Suurte riigimaanteede eest vastutab Maanteeamet ning neil on teede ehitamisel ja hooldamisel kasutusel tugev ekspertiis ja tõhusad kontrollimeetmed,” ütles Truu. 

“Näiteks on katte poorsuse kontrollimisel loobutud üksikute puurkehade katsetulemustel põhinevast meetodist ja üha enam kasutatakse järelvalveks Soome eeskujul maaradarit, mis annab katte poorsuse kohta andmeid pidevalt ja kogu tee pikkuses. Nii ei ole ohtu, et mõni poorne koht tuvastamata jääks. Kuna asfaldi paigaldamisel on temperatuuride ebaühtlus üks peamisi põhjuseid, miks kattesse jäävad poorsed kohad, siis alustas Teede Tehnokeskus eelmisel aastal Soome ja Rootsi eeskujul asfaldilaoturile paigaldatud termokaameraga katte paigaldustemperatuuri mõõtmist. Mõõtmisi tehakse iga sekund ja nii on võimalik sellised kohad avastada juba töö käigus ja need koheselt parandada,” rääkis Truu valdkonna arengutest.

“Töötame hetkel koos Maanteeametiga välja süsteemi, mis motiveerib teefirmasid rohkem investeerima katte temperatuuri ühtlust tagavatesse tehnoloogiatesse ja teenida saavutatud paremast kvaliteedist sõltuvat boonust,” lisas Truu.

“Kõige rohkem on praegu probleeme väiksemate teedega, mille ehitamise ja seisukorra eest vastutavad peamiselt kohalikud omavalitsused. Pahatihti pole omavalitsustel õige teekatte tellimiseks ressursse ega kogemust, samuti jäävad nõrgaks nii ehitamist reguleerivad kokkulepped kui ehitusejärgne kontroll. Omavalitsused peaksid kindlasti tellima kokkulepetele ja nende täitmistele ekspertiisi, et hilisemaid probleeme vältida,” ütles Truu.

“Lohutuseks võib öelda, et varsti lähevad olud jälle paremaks, suuremad ja ohtlikumad augud tehakse üldjuhul kohe korda ja kui ilmaolud paranevad, saavad teefirmad jälle oma tööd tegema hakata,” lisas Truu.

Tagasi üles