Kooliajal saadud pisik ei lase pastlaid nurka visata

  • Tööd tuleb teha rohkem kui eelmistel aastatel
  • Tantsupeo ettevalmistus võtab poole nende tavapärasest elust
  • Nädalavahetustel teeme kuue-seitsmetunniseid treeningpäevi
  • Tänavused tantsud on füüsiliselt keerukad

FOTO: Germo Aabla

Paide ühisgümnaasiumi vilistlased, kes tantsisid kooliajal Marika Kuusiku rahvatantsurühmades, pole tantsuvõõraks jäänud ka kooli lõpetamise järel. Sel aastal võtsid Seltskond Vilistlaste nime kandva rühma liikmed eesmärgi minna tantsupeole ja lüüa laineid eliittantsuansamblite kategoorias.

Kauaaegne Järvamaa tantsu­juht Marika Kuusik ütles, et Seltskond Vilistlaste rühm on tegutsenud vahelduva eduga kaheksa aastat, kuid tänavune ettevõtmine on enneolematult raske ja treeningud nõuavad tantsijatelt suurt pingutust. «Ega ole lihtne oma töö ja õpingute kõrvalt iga nädal trenni teha, kuid just seda eliitrühma tasemel tantsimine nõuab,» lausus ta.

Kuusik sõnas, et madalamas kategoorias olnuks kahtlemata lihtsam tantsida, kuid juba eelmisel tantsupeol viie aasta eest tantsis Seltskond Vilistlased A-kategoorias ja ta usub, et tantsijad suudavad ka seekord taset hoida. «Tõsi, tööd tuleb teha rohkem kui eelmistel aastatel, aga ma tean, et nad on tublid ja püüdlikud,» lausus ta.

Tantsupeoks valmistub segarühm seitsme paariga. «Varem oli meid kaheksa, kuid elumuutuste tõttu kadus üks paar kahjuks ära,» märkis Kuusik.

Tantsupeo ettevalmistus võtab poole nende tavapärasest elust. Nädalavahetustel teeme kuue-seitsmetunniseid treeningpäevi ja võimalusel treeninglaagreid. Mõnikord osutub võimalikuks tantsida ka nädala sees.

Rühma liikmetest on vaid üks võetud Tallinnast lapseootele jäänud tantsijat asendama, kõik ülejäänud on Paide ühisgümnaasiumi vilistlased. «Noorim lõpetas eelmisel kevadel ja vanim 11 aastat tagasi,» täpsustas ta.

Kuusik hindab kõrgelt noorte tahet tantsida. «See punt on juba korra laiali läinud. 2015. aastal, kui ma Paidest lahkusin, tegime kultuurikeskuse laval enda meelest viimased tantsud. 2016. aasta oli vaikus,» meenutas ta. «2017. aastal, kui oli teada, et sügisel tuleb kooli kokkutulek, võtsid nad minuga ühendust, et peol esineda. Pärast seda on tantsulust tagasi ja treeningud on Tallinnas järjepidevalt.»

Eelmisel sügisel, kui uus hooaeg algas, oli põhiteema mõistagi 2019. aasta tantsupidu. Ühine otsus oli sinna minna ja pingutada eliitansamblite kategoorias tantsimise nimel.

Kuusik ei varjagi, et tantsijad ei kujutanud siis veel ette, mida see kõik tähendab. «Tantsupeo ettevalmistus võtab poole nende tavapärasest elust. Nädalavahetustel teeme kuue-seitsmetunniseid treeningpäevi ja võimalusel treeninglaagreid. Mõnikord osutub võimalikuks tantsida ka nädala sees,» selgitas ta.

Kui varem jagas rühm saali Talllinna ülikoolis Savijalakestega, siis selleks aastaks said nad Kuusiku hinnangul hea lepingu Kaarli kooliga Tõnismäel, kus on mugav treenida. «Tallinnas on ju saali saada võimatu missioon ja enamasti ka äärmiselt kulukas,» lausus ta. «Treenime oma rahakoti peal, seega ei suuda me iga saali eest maksta.»

Kuusik lisas, et peaaegu kõik tantsijad elavad Tallinnas, vaid Reimu Saaremaa sõidab kohale Tartust ja Marita Kutsar Paidest.

Sellest hoolimata on ametlikult tegemist Paide segarühmaga, kelle liikmed marsivad rongkäigus Järvamaa rivis.

Pinge on segarühmal suur, sest 38 eliitrühmast pääseb peole 32 ja keegi ei taha nende kuue väljalangeja hulgas olla.

Kuusik ütles, et temalt on küsitud, kas Seltskond Vilistlaste peole pääs on ainult vormistamise küsimus. «Kaugeltki mitte. Ma pole varem ühekski tantsupeoks valmistudes olnud nii pinges ja närvis. Ma ei tea, kas see tuleb vanusest või sellest, et pole enam iga päev nii palju rahvatantsu sees, aga võtan treeninguid tõesti tohutult tõsiselt ja tunnen rühma ees suurt vastutust,» lausus ta.

Asja teeb veelgi raskemaks ka tänavune eliitsegarühmade repertuaar. «Meil tuleb selgeks saada kuus tantsu ja need pole sellised ilusad, lihtsad ja helged, nagu olid viie aasta tagused tantsud,» ütles ta.

Kuusik täpsustas, et tänavused tantsud on füüsiliselt keerukad, keskenduvad põhisammudele ja nõuavad head eneseväljendusoskust.

Liigijuht on Savijalakeste juhendaja Helena-Mariana Reimann, kes on äärmiselt nõudlik. Juba esimesel ülevaatusel tegi ta arvukalt parandusi. «Latt on väga kõrgel ja kui sellest üle saad, oled meister,» sõnas Marika Kuusik.

Seltskond Vilistlaste tantsija Berit Rohtjärv ütles, et tunneb siirast heameelt, et punt koos püsib ja kindlalt tantsupeo poole tüürib. «Tahe on meil suur, kuid õppida ja lihvida on tantsudes palju,» lisas ta.

Rohtjärve ütlust mööda ei kujutanud nad tõesti ette, kui palju aega treeningud nende elust ära võtavad ja kui intensiivsed need on. «Nüüd ei saa keegi enam taganeda ega öelda, et ei viitsi. Siis veaks ta ju tervet rühma alt ja seda ei taha keegi teha. Oleme aastatega ühte kasvanud,» ütles ta.

Seltskond Vilistlased on põnev sümbioos Marika Kuusiku nelja rahvatantsulennu õpilastest. «Igast rühmast on keegi tantsima jäänud ja tee meie rühma leidnud,» sõnas Rohtjärv.

Samas tantsivad paljud kooli vilistlased ka teistes nimekates rühmades. «Rahvatantsupisik on visa välja minema ja kui võimalus antakse, otsitakse kohe pastlad välja,» märkis Rohtjärv.

Kooliaegsetest partnerites ei tantsi Rohtjärve ütlust mööda keegi enam koos. «Aegade jooksul on koosseisus muutusi olnud, kuid põhituumik on ikka koos püsinud,» sõnas ta.

Ehk on olnud abiks see, et tantsijatest on saanud ka väljaspool treeninguid sõpruskond, mis hoiab rühma koos.

Eelmise tantsupeo muljed olid Rohtjärve meelest nii eredad, et neid ihkab iga tantsija uuesti kogeda. «Et me ikka parimate rühmade seas tantsime, oli osaliselt juhendaja otsus. Vahe võrreldes Kuljuse, Sõpruse, Sõlekese ja Savijalakestega on küll suur, kuid nendega ühel platsil tantsida on uhke tunne ja igal juhul pingutamist väärt,» lausus ta.

Rohtjärve hinnangul on tantsud sedapuhku tõesti tehniliselt keerulised ning nõuavad head põhisammude tundmist ja emotsionaalset esitust. «Mõnikord on juba tunne, et nendest tantsudest on kõrini ning tahaks tantsida midagi lõbusat ja lahedat. Siis jõuab reaalsus kohale, et peole saamiseks on vaja head esitust, et selle nimel tuleb veel vaeva näha,» selgitas ta.

Seltskond Vilistlaste tantsija Erko Tapil venis vahepealne tantsupaus neljale aastale. «Siis saime meestega kokku, et tantsida sõbra pulmas ning seejärel kutsuti juba kooli kokkutulekule esinema. Nii ma tantsima jälle jäingi,» meenutas ta.

Algus oli Tapi sõnul päris raske. «Tead, mida tegema pead, aga liigutused on kandilised ja sammud lähevad sassi. Mõte pole ka harjunud tantsu järjekorda meelde jätma,» selgitas ta.

Õnneks oli see mööduv nähtus. «Paari trenniga oli tunne juba parem ning keha ja mõistus kuulasid sõna,» lausus Tapp.

Tänavuse tantsupeo tantsude füüsilist koormust ei pidanud Tapp eriti raskeks. «Meeste tantsu tarvis tuli hundiratas selgeks õppida ja tantsus «Suur suvine valgus» on lõpus kiired keerutused, kükid ja tõsted järgemööda. Need olid ühed raskeimad nüansid,» kirjeldas ta.

Füüsilisest koormusest enam kurnavad pikad trennid vaimselt. «Pika päeva lõpus leiab küll jõudu, et tantsida, kuid mõistus ei jõua enam järgi. Seda tunnet oli eriti alguses, kui õppisime tantse. Nüüd kus kõik on enamvähem selge, on juba lihtsam,» rääkis Tapp.

Otsustava etteaste teeb Seltskond Vilistlased 6. aprillil teisel ülevaatusel. Esimesel ettetantsimisel käisid nad Viljandis, sest Järvamaal pole teisi selle kategooria rühmi.

Ülevaatuse järel kestab peole pääsu otsuse ootus maini. Ega vahepealgi puhata saa, sest Järvamaa tantsu- ja laulupeol on rühm kindlalt kohal kohalikku rahvast rõõmustamas.

Seltskond Vilistlaste rühma tantsijad

Marita Kutsar, Reimu Saaremaa, Sten Vinogradov, Linda-Marie Kimmel, Triinu Suurkivi, Eveli Kuusik, Olev Rei, Kermo Pajula, Tanel Suurkivi, Kert Klävin, Erko Tapp, Berit Rohtjärv, Birgit Rohtjärv, Johanna Tuisk.

Rühma juhendab Marika Kuusik.

Tagasi üles