Töökollektiivides tuleb osata vaimse tervise probleemidega inimesi ära tunda ja aidata

Merit Männi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anna-Kaisa Oidermaa
Anna-Kaisa Oidermaa Foto: MTÜ Peaasi.ee

Füüsilise tervise esmaabi on meie ühiskonnas sissejuurdunud ja selle vajalikkus pole küsitav. Juba lasteaialastele õpetatakse kriitiliselt tähtsaid teadmisi, mida teha füüsilise tervise rikke puhul – helistada 112. Seda, kuidas elustada, fikseerida luumurde ja tohterdada haavu, saavad täiskasvanud õppida juba põhjalikumalt ning tööandjatel on kohustus sellist väljaõpet võimaldada, kirjutavad Anna-Kaisa Oidermaa, MTÜ Peaasi.ee tegevjuht ja Külli Mäe, Eesti Psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni juhatuse liige.

Sel aastal hakkas kehtima ka kohustus kaardistada psühhosotsiaalseid ohutegureid ja riske ennetada, kuidas keegi sellega toime tuleb on praegu küllaltki iga organisatsiooni enese teadmistest ja oskustest sõltuv.

Vaimse tervise esmaabi on Eestis tuleviku-teema. See on uuenduslik lähenemine, kuid tuleneb praegustest vajadustest. Üha rohkem töid tehakse just peaga ning selle kasutusvõime säilimine on inimese enda, tööandja või haridusasutuse, lähedaste ja riigi jagatud vastutus. Vaimse tervise häireks klassifitseeritavat seisundit kogeb umbes 40% inimestest elu jooksul. Prognoosid ütlevad, et aastaks 2030 kasvavad vaimse tervise probleemidega kaasnevad majanduslikud kulud suuremaks kui näiteks vähi või diabeediga kaasnevad kulud. Teada on, et ravimata vaimse tervise häired teevad ka füüsilise tervise probleemid sagedasemaks ja nende ravi kallimaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles