Muusika- ja teatrimaja katusel selgus õnnelik Vargamäele lendaja

  • Loosis osales 345 nime
  • Kuumaõhupall lennutab Vargamäele
  • Inimeste lemmiksõna mõeldes Eestile on kodu

Täna hommikul loosisid Paide Teater ja Järva Teataja välja ühe õnneliku, kes saab koos kaaslasega lennata 25. juulil Vargamäele vaatama Paide Teatri Tammsaare-ainelist suurlavastust «Eesti jumalad».

Paide Teatri ja Järva Teataja koostöös toimunud kampaania võitis Ülle Mägi. Tema ja ta kaaslane saavad osa selle suve ühest suurimast elamusest – sõita lipuvärvides kuumaõhupallil päikesetõusul üle Vargamäe rabalaugaste, külastada tasuta etendust „Eesti jumalad“ ning pidada pikniku Kirna mõisakohviku kostitamisel.

 „Eesti jumalad“ on Paide Teatri suur vabaõhulavastus, mille tutvustamiseks sõnab trupp: „Saame kokku. Võtame ennast kokku. Võtame Eesti kokku!“ Loomulikult laenab teater mõtteid Tammsaarelt, kuid ühtegi tema teost ümber ei jutustata. „Tahame vaadata peeglisse ja rääkida eestlastest. Tahame küsida nagu Põrgupõhja Jürka - kas ja kuidas võib eestlane õndsaks saada?“ sõnas Paide Teatri juht Harri Ausmaa.

Kuumaõhupalli sõitu viib läbi lennuklubi Keelutsoon, kelle 2017. aastal valminud Eesti lipuvärvides sportõhupall valmis eesmärgiga lennusporti edendada ja Eestit tutvustada. 

Lisaks maalilisele õhupallisõidule päikesetõusul Vargamäe soode kohal saab õnnelik võitja õhtul enne teatrietendust pidada pikniku Kirna mõisa teatrikohvikus, mis etenduste päevadel end Vargamäel üles seadnud.

Ainulaadse auhinna võitmiseks pani end kirja 345 inimest. Loosis osalemisel tuli inimstel kirjutada, millised mõtted neil esimesena pähe tulevad, kui keegi ütleb sõna «Eesti».

Harri Ausmaa ütles, et sõnu ja isegi mõtisklusi tuli väga erinevaid. Kõige rohkem mõtlevad inimesed kuuldes sõna «Eesti» kodule. Seda nimetati 105 korral. 66 korral nimetati sõna loodus ning 37 korral sõnu mets ja perekond.

Inimesed kirjutasid oma mõtteid Eesti kohta:

*Lumi. Selline lumi, mis tuli maha 11. oktoobril ja põgenes alles pool aastat hiljem, päästes korraga õitsema nii lumikellukesed kui ka sinililled. Näiteks siin Vargamäel sai ühel aastal märtsi lõpus käia karjateel olevaid hangesid mööda. Need olid peaaegu sama kõrged kui aed ise. Päriselt ka.

*Kui keegi ütleb "Eesti!", meenuvad sõnad nagu "tõeline","öötöö" ja teised keelevigurid, mida on raske isegi itaallastel välja öelda. See on nii. Ma proovisin. Ja siis meenub see tunne, kui oled olnud 10 päeva Lääne-Euroopas, söönud mõnusaid Vahemereroogasid, nautinud päikest ja elu, aga ainus, millest mõelda suudad, on, et saaks koju... ja kodus koorid suurima mõnuga kartuleid, keedad ära ja teed kõrvale pesuehtsa jahusousti. Näiteks vorsti või hakklihaga. Kõrvale tood keldrist marineeritud kurgid või kuuseriisikad. Mustale leivale määrid võid, paned peale Luunja kurki, siputad veidi soola ja lausud kuulsad sõnad: "Külas hea, kodus veel parem!"

*Panin praegu silmad kinni ja ütlesin mõttes "Eesti" ja silme ette tuli president Toomas Hendrik Ilves Tommy Cashiga ossikükki tegemas. Natuke järele mõeldes on selles stseenis nii mõndagi eestlaslikku. President on meie maal ka tavaline inimene nagu iga teine, rahvale lähedal, mitte mõni kõrgel ja kaugel hõljuv pühak, pelgamata natuke kõrvale astuda etiketist. See sümboliseerib hästi väikese Eesti ühtehoidvust. Pisut "freaky" Tommy Cash näitab jällegi, et igaüks meist on natuke veidrik, kes kukeseene- või MMSi-usku ning kes töönarkomaan või hipster Viljandi folgilt. Kui olla avatud, mahume kõik sõbralikult ühele pildile ära. Ja see ongi minu Eesti!

*...kui vähe on siin vaja, et jõuda: riigi ühest servast teise, päevalehe esilehele, magistrikraadi omandamiseni, südamest solvumiseni, ignoreerimiseni, põlgamiseni, vihkamiseni. Ja kui palju on tarvis, et jõuda naabrile külla ja rääkida need asjad jälle sirgeks.

*...neli aastaaega, kus valitseb pikk talvevõlumaa oma lumiste vaadetega, kus kevad loob uue eluringi koos linnulauluga, kus on üürike festivali maiguline suvi ja kus sügis toob värviliste puulehtede näol meieni tõelise värvidemängu. Meenub veel Eesti geograafiliselt hea asukoht, kus meid ei kimbuta koletud maavärinad ja üleujutused. Meenub, et meil on kaunis keel, mida oskavad maailmas nii vähesed. Meenub, et meil on säilinud traditsioonid, mida ajaga kaasas kanname. Meenub, et meil on piisavalt hingeruumi ja vabadust. Meenub, et meil on kõigil õigus haridusele ja haritusele. Meenub, et oleme kokkuhoidev, vastupidav, selge ja lahtise peaga rahvas. Meenub, et oleme unikaalsed oma teadmiste, eesmärkide ja sihtidega. Meenub, et meile on antud kõik, et olla siin õnnelikud.

*Eesti mets, kus kasvavad kõrged kuused, tammed, kased, maapinda katab samblakiht, päikesekiired tungivad läbi puude latvade maad valgustama, kuskil nurga taga paistab rohekas järv ning lindude lauluhäält on kosta puude okstelt.

*Mõte et me ei tohiks koguaeg käsi pikal seista näoga riigi poole ja oodata et riik lahendaks meie elulised probleemid, vaid me peaksime mõtlema et kuidas me saaksime hoopis kaasa aidata riigi arengule ja andma selleks omapoolse panuse.

*Mulle meenuvad need korrad, kui ma olen sinise särgi selga tõmmanud ja Eesti eest jalgpalliväljakule jooksnud. Mulle meenuvad need korrad, kui me ootusärevuses kätest kinni hoides hümni laulame, lootusrikkalt lipu poole vaatame ja viimased treeneri näpunäiteid kordame. Mulle meenuvad need hetked, kui ma väljakul tunnen, et jalad enam ei kanna, aga mõttes vaid: "Sa kuulud Eesti paremikku, näita, mida sa suudad!"

*KODU! Kodutalu kus sai lapsepõlv veedetud on see, mis pähe turgatab. Seal sai metsas laukaid uurimas käija ja vanaisaga kanadele toitu valmistada. Kodu lahutamatu osa on ka pere ja see loobki minu nägemuse kodumaast. Selline maaidüll seostub sõnaga Eesti.

*Mõnus suvine päikesepaisteline päev, istudes vana-vanaema sünnikodus võrkkiiges ning lugedes ja linnulaulu kuulates. Meenub talvine õhtu, köögis kuuma kakaoga sooja ahju ees õdedega vesteldes, kui väljas möllab tuisk. Meenuvad päikeseloojangud merel head seltskonda nautides.

*Armastus ning ootus, et ka minu lapsed sellel imelisel maal kunagi üles kasvaksid. Ka mu lemmikread, mida mulle meeldib vaiksetel tänavatel jalutades ümiseda, kui kurb või vastupidi rõõmus olen: "Sinu rinnul olen hingand kui ma vaevalt astusin, Sinu õhku olen joonud kui ma rõõmust hõiskasin, minu pisaraid Sa näinud minu muret kuulnud Sa-Eestimaa mu tööd, mu laulu, Sul neid tulin rääkima"

*Mulle meenub, et Eesti on kodu, kus mind ümbritsevad kallid inimesed. Eesti on koht, kus hommikul üles ärgates naeratad päikesele, pärastlõunal imestad vihma üle ning õhtul roogid muie näol lund. Eesti inimesed, ilm ja loodus on umbes sama kirjud kui siinsete rahvatantsijate seelikud.

Tagasi üles