Mis juhtub siis, kui sõbrad veavad mülkasse
18. mai 2019, 00:00
- Naisi on offroad'i alal vähe
- Huvi autode vastu tekkist Trestipil juhuslikult
- Nüüd käib Trestip võistlusel ja oskab autosid ka remontida
Eestile tiiru peale teinud ja Käravetel maandnud Ambla noortekeskuse noortejuhendaja ja kohaliku kultuurimaja direktori kohusetäitja Merle Trestip (32) on üks eriline naine. Eriliseks ei tee teda siiski kaks töökohta, pigem vints ja mudamülkad.
Ütle, millised on su sõbrad, ja ma ütlen, milline oled sa ise. Tapalt pärit Merle Trestip tegi mõni aasta tagasi Käravetele jõudes tutvust kohalikega, kes osutusid offroad'i huvilisteks. «Mind, kes ma polnud varem selliseid masinaid näinudki, võeti kõrvalistmele ja viidi sõitma,» meenutas ta. «Sellest korrast piisas, sest siis oli juba: vau, tahaksin veel sõita, tahaksin ise sõita!»
Autosse mahub kaks sõitjat
Esimesest sõidust kõrvalistmel kulus paar kuud ja Trestipil oli isiklik metsaauto ostetud. Selleks osutus maastikul liikumiseks tehtud Mitsubishi Pajero. Aastake kulges metsas niisama harjutades, oskusi omandades ja autot tundma õppides. Nii palju kui endal mõistus üle käis, Trestip seda masinat ka remontis.
Eelmine suurem hobi – hobustega takistussõit – on jäänud täiesti tagaplaanile.
Ühel hetkel oli Mitsubishil aeg minna ja Opel Montereyl aeg tulla. Sellest sai Trestipi esimene võistlusauto. «Lääne-Virumaal Mõedakul oli 2018. aasta kevadel Kukepea võistlus ning selle autoga ma sinna läksingi,» selgitas ta. «Võistlesin TR-1 klassis ehk teiste tänavalegaalsete autodega. Taaskord, läksin sinna nii, et polnud enne ühtegi võistlust näinud.»
Asja teeb eriliseks asjaolu, et Eesti offroad'is pole just palju naisi tegutsemas. Jah, loomulikult on neid kodudes oma mehi ootamas või taustajõuna raja ääres meestele kaasa elamas, neid on ka pildistajate seas, on isegi paar vintsinaist või kaardilugejat, kuid masinaid mülgastest läbi roolimas õrnemat sugu ei näe. «Võistlustel ma teisi naisi autosid juhtimas kohanud tõesti ei ole. Niisama, pühapäevasõitudel, on naistevõistkondi muidugi väljas olnud,» ütles Trestip.
Avavõistlusel läks Trestipil enda meelest hästi, sest tulemuse said nad kirja. Juhina tegi ta eelmisel aastal kaasa ka Saarekolli võistluse, aga MudEstil oli kaardilugeja. Tulemuseks jäi EALi 4 × 4 offroad'i karikasarjas seitsmes koht.
Nüüd lähemalt autodest. 2018. aastal suve lõpus oli Opelil aeg minna ja Toyota Land Cruizeril tulla. Paar ettevalmistavat kuud ehituseks ning tänavu ongi Toyota Trestipi võistlusauto ja näidanud end juba kolmel mõõduvõtul.
Mõnikord on tema kõrval kaardilugeja-vintsijana olnud naisterahvas, aga mõnikord mees. Rohkem autosse ei mahukski, sest tagumise istme asemel on tühjus. «Kindlam on sõita siis, kui kõrval on keegi, kes teab midagi ka tehnikast. Autod kipuvad ju katki minema,» selgitas ta. «Õnneks on võistlustel kõik väga abivalmis ja kui nähakse, et me nukralt kuskil raja ääres seisame, siis tullakse ikka appi.»
Naiselik alalhoidlikkus hoiab tagasi
Kahe aasta jooksul kolmas auto. Kas isu läheb üha suuremaks?
«Muidugi!» ütles Trestip naerdes. «Tunnen, et arenen iga sõidu ja võistlusega. Ma ju tahan end ja tehnikat proovile panna, kuidas siis muidu.»
Nagu saab autot teha paremaks, nii on Trestipi meelest palju kinni ka tema oskustes ja julguses. «Naisterahvana kipun ikka ette mõtlema ja arvestama sellega, mis kõik võib hulljulgelt käitudes juhtuda. Mõnikord pole see kasulik, mõnikord, kui enne finišit neist, kes vahepeal autod puruks sõitsid, möödud, aga on.»
EALi Eesti 4 × 4 offroad'i karikavõistlused kujutavad endast maastikuautodele orienteerumissarja. Tänavu on võistlusi kuus ja arvesse läheb viie parema tulemus. Kolm mõõduvõttu on juba sõidetud.
Parimana oli Trestip teisel osavõistusel Lehtse naistepäevasõidul oma masinaklassi 18 auto seas üheksas.
Rõhutagem üle, Trestip ei vaja maastikul võimekat autot, sest teekond töökohast koduni oleks läbimatu. Tema tarbesõiduk on tavaline Mazda.
Kõik maastikuautode ja raskete radadega seonduv on puhas hobi. Võistlusauto on võistlusauto ja sellega niisama ei sõideta. Rehve niisama ei kulutata. Kõrvu liigse müraga ei koormata.
Trestip ütles, et autod ja tehnika on talle meeldinud plikapõlvest peale. See oli tema valik nukkudega mängimise asemel.
Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et tõsisemal kujul jõudis autondus tema ellu alles Järvamaale kolides. Praegu ei kujuta Merle ette elu maastikuautode, nende ja enda rasketel radadel proovile panekuta.
Eelmine suurem hobi – hobustega takistussõit – on jäänud täiesti tagaplaanile. Ega talviti jääradadelgi teda enam suurt kohta.
2017. aastal tegi Trestip endale C-kategooria juhiloa, et roolida kunagi oma võistlusmasinat treileriga võistluspaika. Praegu sõidab ta ise Toyotaga kohale.
Katkine auto pole enam katki
Nagu juba öeldud, on sellistel võistlustel tavaline, et tehnika annab järele. Trestip teab rääkida vedrudest, mis tahavad autost eralduda. Murekohad on seotud ka amortide ja pidurisüsteemiga.
Mõlki läinud plekist või mõnest purunenud klaasist me jututeemat ei tee. See on liiga tühine. «Võistlustel on nii, et mida laiemad on mu teadmised ja mida oskuslikum olen autot parandama, seda parem. Mida vähem aega rajal remondiks kulub, seda parem,» selgitas ta. «Praegu ongi mul õppimisaeg. Kui enam ei oska, siis aitavad sõbrad või need, kes oskavad.»
Kas siis ei ole nii, et autosid remonditakse robustselt ja kiiresti – suure haamri ja vandesõnadega?
«Selle peale on üks saarlasest vintsimees tabavalt öelnud, et autoremont on imelihtne. Kui kuvaldaga (suur haamer) parandada ei saa, siis järelikult on elektriviga,» lausub ta. «Nii ongi. Kui võistlustel midagi juhtub, siis lihtsalt tuleb olla loov ja parandada viga ära nende vahenditega, mis on käepärast võtta. Mõnikord ongi selleks vaid haamer.»
Eesti 4 × 4 offroad'i karikavõistlused jätkuvad juuli alguses Viljandimaal maasturite suvesõiduga. Hooaeg saab läbi oktoobris.
Vahepealne aeg kulub Toyota ettevalmistuseks ning tutvusringkonnas iseseisvalt proovimuda ja -mülkaid otsides. Loo kirjutamise ajaks on viimasel võistlusel Lääne-Virumaal Mõedakul võimetuks sõidetud Toyota jälle liikuvaks remonditud.