Analüüsi autor Kristi Anniste tõdeb, et omavalitsuste juhtimises muutub sooline tasakaal seda ebavõrdsemaks, mida ülespoole liikuda. „Näiteks linnapea, vallavanema, volikogu esimehe positsioonidel on mehi üle 80%. Kõigist kohalike omavalitsuste töötajatest on aga ligi 75% naised. Seega võib öelda, et naised osalevad kohaliku elu korraldamises peamiselt omavalitsuste spetsialistide ja reatöötajatena, mehed aga valitavatel ametikohtadel või juhtidena,“ ütles Kristi Anniste tulemusi kommenteerides.
Kohalikus poliitikas tegutsevad keskmisest kõrgemalt haritud naised ja mehed. Kuigi volikogudesse valitute seas on naiste haridustase meestest kõrgem, jõuavad volikogu esimehe ametikohtadele sellegipoolest pigem mehed. “Et haridustaset peetakse üheks olulisemaks kompetentsust näitavaks indikaatoriks, siis ei saa naiste vähese esindatuse põhjus omavalitsuste juhtimises seisneda nende väiksemas pädevuses. Seetõttu vajab täiendavat analüüsi, miks naised poliitikaredelil kõrgemale ei jõua,“ tõdes Anniste.
Praxise analüüs toob välja, et riigi ja omavalitsuste kogutav statistika ei võimalda volikogude liikmete ja töötajate andmeid piisava põhjalikkusega soopõhiselt võrrelda. Näiteks omavalitsuste personali kohta kogub rahandusministeerium küll andmeid, kuid palga- ja personalistatistikat ei saa kokku viia. „Hetkel ei ole võimalik analüüsida, kui palju naisi ja mehi eelmisel aastal koolitustel osales, millistel koolitustel osalesid naised, millistel mehed. Seaduse järgi peavad aga riigi- ja kohalike omavalitsuste asutused süsteemselt soolise võrdõiguslikkuse eest hea seisma. Selle eelduseks on kvaliteetsed andmed ja analüüs, ning sellele peavad omavalitsused ja riik kindlasti rohkem tähelepanu pöörama,“ ütles Anniste.