Noorsportlased ihuvad hammast 35 aastat püsinud kõrgushüpperekordile

• Head hüpped tulevad positiivse emotsiooni pealt
• Rekordipüüdlused panevad pingutama
• Vanasti tulid tippmargid massi pealt

Kolmapäeval möödus 35 aastat siiani püsiva Kalev Martsepa püstitatud Järvamaa kõrgushüpperekordist. Maakonna praegused parimad kõrgushüppajad Markus Anvelt ja Erko-Hendrik Mõttus rekordi ületuseni veel ei küündi, kuid soov see ühel heal päeval üle hüpata annab neile treeninguteks indu.

Markus Anvelt seab löögi alla noorteklassi rekordid

Kabala noormees Markus Anvelt (16) tegi oma esimesed teadlikud treeningud staadionil seitsmeaastaselt. KSK Alem treeneri Veiko Valangu käe all harjutas algul ühtviisi innukalt kõiki kergejõustikualasid, et olla mitmekülgne sportlane. «Esimese hooga mõtlesin, et minust tuleb jooksja, sest kiirus oli hea ja jooksmise vastu polnud mul midagi,» meenutas ta.

Umbes kolme aasta eest hakkasid tulemused paranema ka kõrgushüppes ja see tekitas Anveltis kohe suuremat huvi just selle ala vastu. Paraku ei sünni rekordid kõrgushüppes üleöö, vaid iga sentimeetri nimel tuleb tublisti treenida.

Anvelt ütles, et ajendiks olnud kahe meetri ületamist tuli pikalt oodata. Treeningud näitasid, et see on kohe-kohe tulemas ja talvel sisetingimustes hüpatud 1.98 lubas ka kahe meetri klubisse astumist, kuid siis tuli ilmsiks meniskivigastus, mis võttis noore sportlase tükiks ajaks rajalt maha.

Alles suvel pääses Anvelt jälle võistlema, kuid pika treeningpausi järel ei julgenud ta erilisi tulemusi loota. Ja siis see tuli! Tänavustel Rukkilillemängudel ületas ta mängleva kergusega kaks meetrit ja päev hiljem linnade suvemängudel upitas ta isikliku tippmargi 2.01 meetrini. «Ma ei osanud seda oodatagi. Arvasin, et vigastuse ja treeningpausi järel tuleb veel palju tööd teha enne, kui selliseid kõrguseid jahtima hakata,» lausus ta.

Anvelt märkis, et tagantjärele on talle öeldud, et just pikk puhkus ja pingevaba võistlus olidki ehk need tegurid, mis viisid uute isiklike rekordite sünnini. «Neil võib isegi õigus olla,» märkis ta.

Pärast pikka kodus istumist oli Anveltil suur tahe ennast liigutada. «Sport ja treeningud on suur osa minu elust. Operatsioonist taastumise ajal ei leidnud ma kuidagi asu. Vahepeal kiskus see motivatsiooni nii alla, et mõtlesin juba kõigele käega lüüa ja kergejõustikust loobuda,» selgitas ta.

Tahe tuli tagasi koolidevahelisel võistlusel, kui Anvelt adus, et tegelikult pole trauma tema füüsisele mõjunud nii halvasti, kui ta ette kujutas. Üllatavalt head tulemused andsid isu tagasi ja hea emotsiooni pealt läks kohe hästi ka võistlustel.

Sellest Anvelt õppiski, et edukateks sooritusteks kõrgushüppes peab sportlase vaim korras olema.

«Mõelda tuleb häid mõtteid, mitte minna hambad ristis iga hinna eest rekordit tegema. Mida heatujulisemalt ja vabamalt hüpata, seda suurem on tõenäosus, et asi õnnestub,» lausus ta.

Pole kahtlustki, et iga spordiala on närvesööv. Kõrgushüppes paistab see eriti selgelt silma, kui oled kahel katsel lati maha ajanud ja ees on viimane, otsustav katse, millest selgub, kas võistlus on selleks korraks lõppenud või läheb edasi. «Mina ei ole viimaste hüpete mees. Tean, et pean esimese kahe katsega üle saama, edasi on õnnestumise võimalus juba 50:50,» ütles ta.

Heade hüpete eelduseks peab Anvelt enda puhul vaimse valmisoleku kõrval ka hoojooksu ja selle õiget rütmi. «Ja muidugi äratõuge peab olema ajastatud ning terav,» lisas ta.

See kõik on eeltöö selleks, et kerkida kõrgele ja hooga üle lati lennata. «Just neid detaile tulebki trennis palju harjutada, et ennast võistlustel kindlamalt tunda,» sõnas ta.

Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et kõrgushüppajad on hästi painduvad ja plastilised, siis Anvelt maa peal olles silda viskama küll ei kipu. «Ei ma paindu midagi hästi,» ütles ta muiates.

Küll annab talle teatava eelise lati endast kõrgemalt ületamisel pikkus: Markus Anvelt on 1.90 pikk. «Aga see ei tähenda muidugi, et kõik pikad hästi kõrgust hüppaksid. Maailmas on teada üle kahe meetri hüppavaid mehi, kes on paarkümmend sentimeetrit minust lühemadki,» lausus ta.

Anvelt loodab, et ehk on talle antud veel veidi pikemaks kasvada ja peagi uusi tippmarke püstitada. Järvamaa noorteklassi rekordid, mis on ka juba üle 15 aasta ületamatud seisnud, võtab ta esimesena sihiks.

«Praegu unistan, et tahaks lähiaastate jooksul 2.15 ära hüpata. Eks siis näis, kas on andekust veel edasi areneda või tekib paigalseis,» ütles ta.

Kuna sügisest läheb Anvelt Türi ühisgümnaasiumi X klassi, on tal edasi treenimiseks ja võistlemiseks kooli kõrval head võimalused. «Teeme neli-viis korda nädalas trenni ja nädalavahetustel on sageli võistlused,» märkis ta.

Kõrgushüppe kõrval on Anvelti teine trumpala tõkkejooks. «Olen sel alal ka häid tulemusi teinud ja väärt medaleid võitnud,» märkis ta. See ei tähenda, et trennides keskenduks igaüks vaid oma alale. «Kergejõustiklased peavad olema mitmekülgsed,» lisas ta.

Erilisi iidoleid ega eeskujusid Anveltil kergejõustikumaailmas pole. «Meil pole ka perekonnas keegi varem sel alal hiilanud. Seega treenin iseendale ja paremate tulemuste nimel,» sõnas ta.

Erko-Hendrik Mõttus täitis eesmärgi purustada isa rekord

Türilane Erko-Hendrik Mõttus (19) leidis tee Veiko Valangu kergejõustikutreeningule samal ajal, kui alustas kooliteed. «See oli igati loogiline valik, sest Valangu juures trennis käis juba ka mu vend Clen-Erik ja kergejõustiku taustaga oli ka mu isa Valdur,» selgitas ta.

Väikse poisina vuhkis Mõttus ühtviisi innukalt kõiki alasid teha. «See arendas mitmekülgsust ja üldfüüsilist taset,» põhjendas ta. Sportlikku vormi arendasid kahtlemata ka koolispordivõistlused. «Koolis on ikka nii, et kes vähegi kuskil trennis käib, seda saadetakse kooli esindama kõikidele võistlustele,» ütles ta.

See Mõttust ei häirinud. Pallimängudest sümpatiseeris talle kooliajal korvpall, mida ta mängis hea meelega ka vabal ajal.

«Ega trennis käies vaba aega eriti jäägi. Treeningud on peaaegu iga päev ja enamik nädalavahetusi möödub võistlustel,» märkis ta.

Kevadel gümaasiumi lõpetanud Mõttus selgitas, et sportimise vahele õppimist sobitada polnud lihtne, kuid õnneks olid õpetajad mõistvad ja tal polnud koolis probleeme. Isegi teismeliseiga, kus sageli enesepiitsutusele treeningutes käega lüüakse, möödus tal tagasilöökideta.

«Ma ei treeni üksnes paremate tulemuste nimel, vaid selle pärast, et sporti teha on meeldiv ja lõbus. Miks peaksin siis sellest loobuma?» arutles ta.

Ükski tulemus pole Mõttusele kergelt kätte tulnud. «Olen spordis selline töörügaja, kes peab iga sentimeetri või sekundi nimel kõvasti tööd tegema. Looduse poolt pole väga andekust antud,» selgitas ta.

Et saada heaks just kõrgushüppes, seda hakkas Mõttus mingil hetkel ise tahtma. «Mul tekkis soov hüpata üle isa kunagine kõrgushüpperekord 1.96 ja see andis nii trenniks kui ka võistlusteks olulist indu juurde,» täpsustas ta.

Treeningutel keskenduski Mõttus põhiliselt hüppetehnika lihvimisele. «Kõrgushüpe on tehniliselt küllaltki keeruline. Õnnestumine sõltub nii mitmest tegurist,» selgitas ta. «Ennekõike peab hoog olema hea ja tõuge täpne. Õhku tõustes tuleb aga valitseda oma keha nii, et lendaks latist puhtalt üle.»

Isa Valduri rekordit korrata õnnestus Mõttusel juba eelmisel hooajal, kuid sel aastal purustas ta perekonna kõrgushüpperekordi lausa kaks korda. Tänavustel Eesti U20 kergejõustiku sisemeistrivõistlustel ületas ta 1.98 ja tuli sellega ühtlasi Eesti meistriks.

Välihooajal sai Mõttus suvel Viljandi lahtistel meistrivõistlustel jagu kõrgusest 1.97, mis tähendaski, et isa tulemus on üle hüpatud nii sise- kui ka välitingimustes. Mõistagi polnud isal kahju perekonna rekordit loovutada. «Ta ikka kiitis mind selle eest,» sõnas Mõttus ja lisas, et nüüd tuleb leida uued stiimulid, mis aitaksid kõrgemale hüpata.

Ennekõike ihkab ta alistada kahe meetri piiri ja eks siis selle pealt ole näha, kas on mõtet veel edasi ponnistada.

Kuigi võiks ju arvata, et 1.88 meetrit pikale Mõttusele sobivad kergejõustikualadest hästi ka kaugus- ja kolmikhüpe ning jooksud, möönis ta, et nii see pole. «Kaugushüpe on suisa kohutav!» ütles ta naljaga pooleks.

«Kui peaksin kõrgushüppe asemel muu ala valima, siis pigem meeldiks mulle midagi loopida, ehk siis heitealad.»

Lähitulevik veeretab Mõttuse ette sõjaväeteenistuse, kuhu ta oktoobris suundub. «Sinnani teen vaikselt trenni ja ehk osalen mõnel võistluselgi,» märkis ta.

Pärast sõjaväge on Erko-Hendrik Mõttus mõlgutanud mõtteid siduda elu endiselt spordiga. Suvised katsed näitasid, et ta on Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonda teretulnud. «Ma pole veel otsustanud, aga võimalik, et lähen tõesti kehalise kasvatuse õpetajaks või treeneriks õppima,» ütles ta.

KOMMENTAAR

Kalev Martsepp

Järvamaa kõrgushüpperekordi 2.24 omanik

Selles, et minu kõrgushüpperekord on püsinud Järvamaa kergejõustiku edetabelis 35 aastat, on süüdi muutunud ajad.

Inimvõimete piirid sportlikus võtmes pole ajaga langenud. Küll aga on vähenenud sporti harrastavate noorte arv. Vanasti tulid tulemused massi pealt, teisisõnu tegid kõik sporti ja suures konkurentsis sündisid ka vägevad rekordid.

See pole nii mitte üksnes kõrgushüppes, vaid rekordid ei uuene oluliselt ka teistel kergejõustikualadel.

Kui kellelgi on potensiaali ja ta tõuseb omal alal maakonnas või lausa üle Eesti tipptegijaks, tuleb tal paraku edasi võistelda iseendaga, sest kedagi teist ei pruugi kõrvale kerkida. See pole rekordite sünniks kuigi soodne pinnas.

Veiko Valang

Markus Anvelti ja Erko-Hendrik Mõttuse treener KSK Alemis

Sel suvel oli nii Markus Anveltil kui ka Erko-Hendrik Mõttusel au hoida enda nimel Eesti kergejõustiku edetabeli U-18 ja U-20 hooaja rekordit. See, et ühest väikesest klubist sirgub kaks nii head kõrgushüppajat, on üsna haruldane. Nad mõlemad on tublid ja töökad noormehed, kes on oma tulemuste nimel palju pingutanud.

Flopphüpe nõuab võistlustel eriliselt positiivset emotsiooni. Rulltehnikas võib kurvalt ka hüpata, kuid floppi peetakse rõõmuhüppeks. Seega, kui tuju on hea ja tunne on mega, siis võivad noormehed hüpata veel mistahes rekordeid.

Mõttus astub peagi meesteklassi ja peab arvestama absoluutsete tipptulemuste seljatamisega, kuid Anveltil on veel aega uuendada nii U18 kui ka U20 vanuseklassi tippmarke.

Järvamaa rekordid kõrgushüppes

Kalev Martsepp 2.24 (meeste välirekord) 28.09.1984 Tbilisis

Tarmo Saar 2.15 (meeste siserekord) 19.03.2006 Kuressaares

Tarmo Saar 2.07 (U-20 välirekord) 02.07.2002 Narvas

Tarmo Saar 2.03 (U18 välirekord) 02.07.2000 Ülenurmes

Allikas: kergejõustik.ee