Laupäeval oli maailmakoristuspäev, mis jättis mõned inimesed täiesti ükskõikseks, teisi aga puudutas nii sügavalt, et ajendas lausa luuletama. Nii juhtus ka paidelanna Liivika Saarmaniga, kes puhastas Paide vallimäel laululava seina.
Paidelanna kirjutas maailmakoristuspäevast hiiglapika luuletuse
Loe paidelanna luulevormis reportaaži:
"Õrnalt kumavad südamed
läbi valge akrüüli
Mu pintsel ei ei saa valida
Kas katta või jätta katmata
Huvitav, kas keegi kogub siin folkloori?
Võiks, ehk isegi peaks - kes jaksab see hoolib
Aga mõnikord tuleb olla praktiline
Mu käsi on kindel ja täpne
Libistades värvi üle nime
Kes armastas keda ja kes suudles siin
Kes jõi õlut ja kirjutas: Minge kõik põrgu
Ma vaatan ette, et ma ei tilgutaks
Et värv ei nõrguks
Sina ei tea, kuhu mina minema pean...
Redeliga lae alla kustutama suurimat südant
Kuidas nad sinna ulatusid - seda ei tehtud üksinda
Alumine pidi olema pikk...
Tugev ilmselt ka, kuid ka sellest saab minevik
Valge värviga kaetud... Armunud vandaalid
Ma aastarve olematuks maalin
ja muigan lugedes hädiseid solvanguid
Roppusi ja muud, nagu: Toitu tervislikult
Pisike kiri all paremal, ilmselt lõppes jaks
Või lõppes mõistus, kama kaks
Keegi teatab: Armastan oma meest!
Üks targemaid kirjutajaid siin...
Ikka piisavalt loll, et sodida seina
Pintsel selle kaduvikku viib
Elu on ilus
Siin on kõike - seinast seina
Keegi kirjutab: Gay
See sein ei tee mingit vahet
Võrdselt kohtleb voorust ja pahet
markerit, kriiti, saapajälgi
ja südameid
reetmata neid
uue poolmatt-valge katte alt
Turvakaamera vaatab siiapoole
Mind ei ole tal mõtet küttida
Aga on teisi, kes tulemasinaga
on tahmanud seina
Enne kui lollus lahvatab taevani
Peas peaks pirnike süttima
Näen kritseldust: Kool on raske
Seal sa õppisid kirjutama?
Et seinale kriipida seda jama
Ma libistan pintsli üle haakristi ja see kaob
Kui elu oleks nii lihtne iga päev
Siis sa näeks
Mind kõndimas ringi värvipütt kaasas
Joonistamas naeratusi kurbadele nägudele
Ja asfaldile lilli võluväel"