/nginx/o/2019/09/25/12593874t1h16d9.jpg)
Et lastele turnida meeldib, pole kellelegi üllatus. Aga et seda saab koolis teha ilma, et õpetajad riidleksid, on juba veidi ebatavalisem. Imavere põhikooli õpilastel on nüüd võimlas ronimissein, kus neil on luba oma isu täis turnida.
Sandra-Marie Männiste (9) meelest on ronimissein ilus värviline. «Mulle meeldiks sellel ronida, kuid kätel on nii raske. Pean veel harjutama,» ütles ta seina avamisel. Sellist seina polnud Sandra-Marie varem näinud, ammugi siis sellel roninud. «Mulle meeldib ronida, kuid paremini tuleb see ikkagi välja poistel,» lisas ta.
Lukas Martti Teas (9) oli kooli uuest ronimisseinast vaimustuses. «See on nii lahe!» sõnas ta ja lisas, et see on hoopis midagi muud, kui puu otsas ronida.
Lukas Martti ütles, et ta ronib mõnikord ka puu otsa, kuid siis on alati oht, et mõni oks annab järele ja võib alla kukkuda. Ronimisseinal midagi sellist juhtuda ei saa, sest see on ehitatud turvaliseks.
Ennekõike meeldis Lukas Marttile, et ronima ei pea kõrgele, vaid turnides saab ka mööda seina edasi liikuda. «Ronimisseina kõrgus tundub paras. Sellest kõrgemale mulle ronida ei meeliks, sest pelgan kõrgust,» lausus ta.
Seinal ronimiseks peavad olema tugevad käed ja jalad. «Mulle see sobib. Sõidan motokrossi ja seal on kätesse jõudu vaja. Saan seda siin seinal treenida,» ütles ta.
Õpilasi esimesel päeval turnimisel abistanud Eesti tuntud kaljuronija ja ronimisseinade ehitaja Rees Juurmaa (pildil) ütles, et lapsed arendavad ronides oma keha väga mitmel moel.
«Nad peavad hoidma tasakaalu, keskenduma sooritusele, tunnetama keha ning leidma kätes ja jalgades jõudu. Ühel ajal töötavad nii aju kui ka lihased,» lausus ta.
Et ronimine õnnestuks, tuleb kasutada õiget tehnikat. Juurmaa selgitas lastele, et ronimine algab alati jalgadega, ehk siis jalad liiguvad esimesena nukkidele ja seejärel alles käed. «Keha tuleb hoida võimalikult seina lähedale. Kui puusad seinast eemale lükata, läheb raskusjaotus kohe valeks ja seinal püsida on palju raskem,» õpetas ta.
Samuti on oluline hoida käsi sirgelt, sest kõverates kätes tekib liigne lihaspinge, mis omakorda kahandab jõuvaru.
Imavere kooli õpilastele nendest kolmest põhitõest lähtuvat ronimistehnikat näidates liikus Juurmaa mööda seina nagu ämblikmees. Lapsed vaid ahhetasid ja ütlesid, et tahavad ka end sama osavaks treenida.
Juurmaa manitses lapsi ka ohtudele mõtlema. Kindlasti ei tohi seinale ronima minna ilma all olevate turvamattideta. Samuti ei tohi turnijatel sõrmes olla sõrmuseid ja vältida tuleb üksteise kohal ronimist. «Kui need nõuded on täidetud, ei kujuta ronimine sellisel seinal mingit ohtu,» lausus ta.
Ronimisseina ehituseks kulus Juurmaal kuus päeva. See valmis puitkarkassile ja on kaetud tugevate vineerplaatidega. Eriliseks tegid selle kaldenurgad, volüümid ja nukid, mis jäljendavad ehedat kaljuseina. «Nukid on kolme värvi. Selle mõte on teha ronimine veelgi huvitavamaks. Kõige lihtsam on valida teekond, kus saab kasutada kõiki värve, aga juba oluliselt raskem on ronida, kui lubad endale ainult kindlat värvi nukke,» selgitas Juurmaa.
Ta lisas, et kui sein on õpilastel täiesti selgeks ronitud ja seal peaks igav hakkama, on volüümide ja nukkide asendeid lihtne muuta. See paneb ronijad jälle uute katsumuste ette. Seina kõrgus on Juurmaa ütlust mööda kolm meetrit ning laius üheksa ja pool meetrit.
«Sellise kõrguse juures pole köisjulgestust kasutada vaja ning annab õpilastele seina kasutuseks kohe palju vabamad võimalused. Kolmelt meetrilt mattidele kukkuda on küllalt turvaline, et mitte tõsiselt viga ei saada,» lausus ta.
See ei tähenda, et ehitajana võiks Juurmaa tagada, et midagi ohtlikku ronimisseinal kunagi ei juhtu. Lapsed võivad ka kõndides komistada ning käe- või jalaluu murda. Oluline on, et tõenäosus haiget saada on võimalikult väike.
Imavere põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Taiga Laur ütles, et tahtis võimla seinale ronimisrada seetõttu, et lastel oleks lõbusam nii kehalise kasvatuse tundides kui ka vahetundides. «Saan seda kasutada tunni osana, kuid kindlasti meelitab sein õpilased ka vahetundides võimlasse aega veetma,» märkis ta.
Lauri teada ei roni tänapäeval lapsed enam puude otsas kuigi tihti. «Puu otsa turnides arenes laste keha tunnetus, nad said rohkem jõudu ning õppisid hoidma tasakaalu,» ütles ta.
Ronimissein on nüüd puude aseaine. «Vähemalt ei saa nad ronimise ajal nuritelefoni näppida, sest ilmselgelt läheb neil selle tegevuse tarvis vaja kahte kätt,» ütles Laur naljatades.
Ronimissein läks Lauri andmetel maksma 5000 eurot. Seda aitasid kinni maksta Järva vald, Imavere põhikool ja Imavere spordihoone. «Loodan, et kasu, mis seinast laste tervisele sünnib, kaalub igal juhul kulutused üles,» lisas ta.
Imavere põhikooli direktor Tiina Lohur ütles, et ronimissein sobib kooli hästi, sest just nende kool on liitunud liikuma kutsuvate koolide nimekirjaga. «Meie eesmärk on innustada õpilasi igal võimalikul moel liikuma ja pole ju põnevamat liikumisviisi, kui seda on ronimine,» lausus ta.
Lohur avaldas lootust, et lapsed hindavad seda võimalust ja kasutavad ronimisseina vastutustundlikult. Õpetajatel on vaid hea meel, kui õpilased vahetundides võimlas käivad ja oma energia ülejäägid sinna jätavad. Siis saab tundides rahulikult õppimisele keskenduda.
KOMMENTAAR
Piret Reinfeld
Järvamaa spordiliidu koolispordi projektijuht
Olen käinud paljudes Järvamaa koolides, kuid sellist ägedat ronimisseina pole kusagil silmanud. Samasugune ronimissein tehti oma ajal ka Paide spordihalli sisehoovi, kuid seda võib kõrgusest tulenevalt kasutada ainult köisjulgestusega ja litsenseeritud instruktori järelevalve all. Suurema osa ajast on see seisnud kasutuseta. Ohutuse huvides on alumised nukidki seina küljest ära võetud.
Usun, et Imavere ronimisseinal läheb palju paremini ning see leiab laialdast kasutust ja pakub lastele põnevust. Selliseid võiks maakonna koolides olla palju rohkem.
/nginx/o/2021/05/26/13805322t1hb888.jpg)