Uhked ja vabad jõuavad kevadpealinna sügisel

Katrin Laidre (vasakult), Kristiina Ehin; Sofia Joons ja Kairi Leivo leiavad, et nende esitatavad lood aitavad meestel paremini naisi mõista. Foto: Naised Köögis

11. oktoobril leiab Türi kultuurikeskuses aset kontserdiõhtu, kus kuulajate ette astub ansambel Naised Köögis. Nagu nimigi ütleb, sünnib ansambli looming enamasti ühise köögilaua taga istudes – köök on teatavasti kodu süda ning seega tulevad nende lood ja laulud otse südamest. Neli ansambliliiget – Kristiina Ehin, Sofia Joons, Katrin Laidre ja Kairi Leivo – rääkisid Järva Teatajale sellest ka veidi lähemalt.

Kontserdi tutvustuses on öeldud, et seal kõlavad lood kevadel ilmunud plaadilt «Uhke ja vaba». Teie esimene plaat ilmus 2015. aastal ning pärast seda olete päris palju mööda Eestit tuuritanud-tiirutanud. Ometi jõuate kevadpealinna alles esimest korda. Kuidas Türi senini kaardilt välja on jäänud?

Kairi: Oleme ümber Türi tiirelnud nagu kassid ümber palava pudru, teinud kontserte Rapla- ja Viljandimaal, nüüd, keset sumedat sügist, on viimane aeg oma nina kevade epitsentrisse pista ja lillelõhna meelde tuletada. Heade mälestustega suvest saabki minna talvele vastu.

Kristiina: Rapla tüdrukuna on Türi mulle nagu paralleelreaalsus, umbes nagu «Ei saa me läbi Lätita»... Imestan ka, et suuremat kontserti pole meil Türil veel olnud. Ootan põnevusega!

Kas käite külakorda ühe või teise ansambliliikme köögis koos istumas? Kelle köögis läheb looming eriliselt lendu?

Sofia: Meie üks ürgköökidest on Kati (Katrin Laidre – toim) köök Viljandis, mille hõng ikka ja jälle paneb aja seisma ja mõtted liikuma. Aga eks see füüsiline paik on ainult osa kooslendamisest. Ninapidi koos oleme laule loonud päris mitmes erinevas kohas, mis ka köökidest kaugel on, näiteks rongis, laeval, autos. Mõnikord on ajaline limiit päris hea stiimul: kui ei ole võimalik midagi edasi lükata, vaid on vaja rahulikult tõele ja üksteisele otsa vaadata ning nähtu sõnadesse panna.

Kairi: Tõepoolest köök on saanud tinglikuks mõisteks lugude ja laulude tegemisel. Iga hubane koht, kus me kokku saame, võib saada inspiratsiooniallikaks.

Kristiina: Ja mõnikord erilise luksusega hõisata ei saagi. Mäletad ju, Kairi, neid kordi ka! Kui ikka laulutegemine peale tuleb, siis ei takista ka see, kui köök on remondis ja jalad külmetavad või kui Seto folgi viimasel päeval vihm välikohvikus krae vahele tilgub.

Kristiina, luuletajana võiksid ju tõenäoliselt lihtsalt rusikaga lauale lüüa ja öelda, et jätke sõnade kirjutamine minu hooleks. Kuidas teil kamba peale see tekstide loomine õnnestub ja kui suureks vaidluseks-jagelemiseks teinekord läheb?

Kristiina: Siis jääks ikka päris suur osa sellest rõõmust ära, mida koosloomine annab. Kuid eks mitmed laulud on ka puhtalt minu tekstidele kirjutatud. Samuti on meil Kairi autorilaule.

Sofia: Minu meelest on loometöö väga äge osa temaatika, olukordade ning piltide välja mõtlemine ja laulu sisse panemine. See on koht, kus sõnad saavad kokku muusikaga ja seal oleme kõik tõesti koos.

Kairi: Meist igaühel on erinev elukogemus ja lood, mida lauludesse panna. Püüame leida kuldset keskteed ja olla igaüks oma kordumatule tunnetusele nii lähedal kui võimalik.

Millise laua taga tulevad paremad mõtted? Ümmarguse või kandilise?

Sofia: Selle peale ma pole tõesti kordagi mõelnud! Meeldib vist pigem see, kui laud on suur! Ruumi peab olema nii palju, et saaks söökide vahele pista paberilipikuid, küünlaid, teekannusid ja pille.

Kairi: Mina mõtlen oma parimad mõtted hoopis metsas hulkudes või motorolleriga ringi sõites. Koos olles ei ole isegi oluline laua olemasolu, vaid arutluses tekkiv mõttesärin. Selleks pole isegi lauda vaja. On laule, mis on ka pappkarbi kaanele kirja saanud.

Kristiina: Minu meelest ümmarguse.

Kontserdituuri nimest «Viimased lumeta päevad» võib lugeda välja seda, et kohe-kohe on saabumas esimene lumi. Ehk aga näiteks sedagi, et Eestimaa talved võivad sootuks lumeta jääda? Kas olete sättinud laulusõnadesse päevapoliitilisi teemasid ja valupunkte, ja ehk jõuab laulu sisse ka kliimapoliitika teema? Kui südamelähedane teile see üldse on?

Sofia: Oleme arutanud. Mulle on see üks väga oluline, keeruline ja valus teema. Et seda mõista, on vaja nii inimolemus kui ka enese suhtumine äärmiselt põhjalikult luubi alla seada. Individualismi ajastul on peaaegu et võimatu aru saada, kuidas nii suur kollektiiv nagu maailma rahvastik – 7,58 miljardit inimest – võiks midagi ühiselt, päriselt ja jäädavalt ära teha. Kuidas on võimalik lahti saada mõttest: «Miks just mina pean alustama, kui teised ikka veel... kui keegi veel hullemini kui mina...?»

Kairi: Pimedal sügisesel ajal on lume ootus ühtlasi ka valguse ootus, mis annab jõudu talve üle elada. Süütame kaminates ja ahjudes tuled, soojus tungib kontidesse ja valgus elab me sees isegi siis, kui ümberringi on kottpime. Koos on seda lihtsalt kergem taluda. Kliimatemaatika puudutab eranditult kõiki elusolendeid, kes maakeral elavad. Inimene on neist olendeist ainus, kes oma käitumisega saaks midagi muuta. Iga muutus algab inimesest endast ja kes veel pole jõudnud, võib iga päev alustada prügi sorteerimisest ja pakendite vähendamisest oma tarbimises.

Kati: Meil bändis on au sees teiseringiriiete kandmine ja enda tarbeks ümber tegemine. See on ka üks võimalus oma jalajälge vähendada. Iga samm loeb.

Üks või teine inimene võib end teie lauludest ära tunda. Kas keegi on protestima või kurjalt ütlema ka tulnud?

Kristiina: Eks satiirilised ajalaulud ja lorilaulud ole ürgvana žanr ja on peaaegu kõikide riigikordadega kaasas käinud. See, kuidas ühiskond ja juhtivad figuurid sellistesse lauludesse suhtuvad, näitab tihtipeale selle ühiskonna tervist ja võimet enda üle naerda.

Kui köögis suurem seltskond kokku saab, tähendab see, et keegi peab midagi head-paremat lauale valmistama. Kes teie hulgast kõige suurem toiduvõlur on ning ehk on välja kujunenud ka mõni roog, mis kunagi laualt ei puudu, sest ilma selleta lihtsalt ei saa?

Sofia: Vist ei ole midagi, mis tuleks lauale sama kindlalt nagu refrään laulu. Aastaaeg määrab päris palju ära, kukeseeneaeg ilma kukeseenteta on ju ikka väga kurb.

Kairi: Iga naise köögis kehtivad tema ja ainult tema reeglid ja lastele on ema keedetud frikadellisupp elu lõpuni parima maitsega toit, mida keegi teine järele ei suuda teha. Võrrelda ei ole võimalik ega ka vajalik. Igaüks on milleski meister.

Ehk on lugejatele jagada mõni hea toidu- või joogiretsept järjest pimedamate, hallimate ja vihmasemate ilmade vastu?

Kairi: Kui on külm ja niiske aeg ning nohu ja viirused levivad, siis minu supid ja toidud lähevad üha ingverisemaks ja tšillisemaks ja küüslaugusemaks. Vürtsikad leemed aitavad väga hästi kõleduse ja jõleduse vastu.

Tegin ükspäev näiteks ühe vürtsika lõõride avamise läätsesupi, millest jagus kolmele väga näljasele inimesele ja igaüks sai kaks portsu.

Vaja läks: 1 punane paprika, 5 suurt tomatit, 3 cm ingverit, 1–2 sibulat, 1 küüslauk, 100 g suitsusinki, 150 g rohelisi läätsi, värsket koriandrit, parmesani, musti oliive, soola, pipart.

Läätsed pesta ja panna keema. Peeneks hakitud ingver, küüslauk, sibul ja sink praadida pannil. Kui need on läbi praetud, panna pannile ka paprika ja tomat ning neid natuke kuumusega ehmatada. Läätsed kurnata, panna potti uus vesi ning valada läätsed ja praetud ained sinna sisse. Ajada keema ja hautada umbes kümme minutit. Serveerimisel saab juurde panna maitserohelist, riivida peale parmesani ja poetada sisse mõned oliivid.

Kes moodustavad teie publiku? Kas õrnem pool suudab ikka mehi ka kontserdile meelitada või on mehed arvamusel, et see on mingi naiste värk ja jäävad parem koju telerit vaatama?

Sofia: Päris alguses oli meil tõesti selline tunne, et saalid on potentsiaalseid sõbrannasid täis, kuid sõbrannad hakkasid üsna varsti meessõpru kaasa võtma. On aga ka mehi, kes täitsa ise otsustavad tulla meie kontserti kuulama. Ka vanuseliselt on spekter väga lai.

Kairi: Meie lood aitavad meestel paremini naisi mõista. Mehed, keda see huvitab, tulevad ikka. Tihtipeale on nad siiralt üllatunud ja tulevad pärast tänama.

Üks mees kirjutas meie kontserdi arvustusse nii: «See oli nagu teraapiaseanss keset pidevat vingumist ja hala, millega meedia meid päevast päeva kostitab. Selliseid seansse peaks võtma kohustuslikus korras vähemalt korra kuus.»

Kristiina: Oleme oma ansambli motoks pannud: «Laulud endast lugupidavatele naistele ja suure südamege meestele». Õnneks mõlemaid meie kontsertidele jagub.