• Koeru poiss mängib Ugalas esietenduvas lavastuses HAPKOMAH
  • Lavastus on kui teatraalne äratus
  • Pletid on jaanuari lõpuni välja müüdud

Annika õpib Tartu Ülikoolis. Eesti keele filoloogiks. Kõik hinded on väga head. Ta on küllalt tark teadmaks, et head tüdrukud lähevad taevasse ja halvad sinna, kuhu nad ise tahavad.

Annika teab. Annika naerab. Annika proovib. Annika annab lubaduse. «Üks kord ja mitte kunagi uuesti!» kõlab see.

Annikad, Paulid ja

Ristod meie ümber iga päev

Kuidas raha saada? Kust doosi hankida? Kas suitsetada või süstida? Kas elu või...?

Selleks ei kulu kaua aega, mil Annikat, tulevast filoloogi, enam ei ole. On vaid kellegi elutu keha, mis leitakse pealinna kaubanduskeskuse WCst. Okseloigust. Enda omast.

Paul töötab IT-firmas. Ühes neist, mille nime teavad ka valdkonnaga mitte kõige paremini kursis olevad inimesed. Tal läheb tööl hästi, tal on annet, kõik sõbrad peavad teda geeniuseks, kusjuures ei peaks kuluma enam kaua aega, mil ülendus viib ta karjääriredelil edasi. Ameerika Ühendriikidesse.

Üks kord ja mitte kunagi uuesti!

Tegelikult elab Paul unistustes, tema surm saabub 15 minutit enne kiirabibrigaadi kohalejõudmist.

Need Paulid ja Annikad on inimesed meie kõrvalt. Kõrvalkorterist, bussiistmelt, sööklajärjekorrast. Võibolla olid nad kunagi meie parimad sõbrad, elukaaslased, õed-vennad. Nad olid keegi. Kellelegi kindlasti. Kindel on üks: nüüd neid enam ei ole. Ei ole arvutigeeniusi, ei filolooge, alles jäävad vaid anonüümsed okseloigud ja jälle ühe noore inimese surma nentiv kiirabibrigaad.

Miika Pihlak (21), päriselus Koeru poiss ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 13. lennu tudeng, on Ugalas etenduvas loos «Kuidas minust sai HAPKOMAH» Risto.

Ristol, kuigi ta pälvib hüüdnime Korjus, on elus õnne. Jah, ta laseb narkosõltuvuse toitmiseks aasta jooksul tuulde üle 100 000 euro oma perekonna sääste, aga elab kauem kui Annika ja Paul.

See õnn on tinglik. Ristol ei ole enam inimese nägu ega tegu. Metadooniravi muutis ta elavaks surnuks: hambad kukkusid välja, nägu paistetas üles, nahk hakkas kehalt kooruma, juurde tuli mitukümmend lisakilo.

Ei lähe kaua, kui Risto jääb uimas peaga oma käte peale magama, magab need tundetuks, nii et isegi nädalaid hiljem need ei tööta. Ta ei saa iseseisvalt suitsule tuld panna, ei saa autoga sõita, ei saa kottegi lapata. Aga ta on elus, teel järjekordse doosi järele. Korjusena.

16. oktoobril Ugalas etenduv ja jaanuari lõpuni välja müüdud «Kuidas minust sai HAPKOMAH» on mõjus. See on pilguheit varimaailma, kus valitseb sõltuvus ja kogu elu käib fentanüüli ümber.

Kuidas raha saada? Kust doosi hankida? Kas suitsetada või süstida? Kas elu või...?

Dramaturg Jim Ashilevi on kolm aastat tagasi ilmunud samanimelise raamatu arvustuses kirjutanud: «See on tekst, mis toob päevavalgele tõe, mille väljarääkimiseks pole siiani leidunud vahendajat. Need «sõnumid teispoolsusest» annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki. Need on häälitsused ja korinad mahasalatud massihauast meie enda tagahoovis. Kroonik HAPKOMAH seab meid fakti ette: see kõik on reaalne. See juhtub meiega siin, praegu. «Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll,» lubab eessõna.»

Ole valmis teatraalseks äratuseks

Kui varjunime taha peitunud autorilt lavastuse lõpuhetkes küsitakse, mida on fentanüül talle andnud, on vastus lühike: «Õnnetunde!» (Mille mõju ei ole enam kaugeltki võrreldav mõjuga, nagu see tarvitamise algusaegadel oli.)

«Mida on fentanüüli tarvitamine sinult ära võtnud?»

«Kõik!» (Kadunud on normaalne elu, tervis, identiteet. Ja isegi kui õnnestuks sellest narkomülkast välja rabaleda, on juba teada, et pärisellu tagasituleku kõrvetavad kõik senitehtud teod ja põletatud sillad nii valusaks, et tagasi langeda on väga kerge.)

Üks kord ja mitte kunagi uuesti – see ei kõla isegi enam naljakalt.

Sa näed teda linnas. Ta on bussipeatuses. Sai just võõrutusravilt välja. On nooremapoolne meesterahvas. Kõhn, nagu nad alati on.

Korraks tundub, et kõik on justkui hästi. See on vaid korraks.

«Narkomaan, kuidas sul läheb?»

T*ra, kuidas sa ise arvad, et läheb!

«Kõik on p*tsis!»

Arstikutse asemel teatrisse

Eesti teatrisügise ühes kõige oodatumas lavastuses «Kuidas minust sai HAPKOMAH» kaasa lööv Miika Pihlak on seda meelt, et neist karmidest lugudest ei tohi vaikida. Enam mitte.

Järgmisel kolmapäeval jõuab Ugalas lavale Vallo Kirsi lavastus «Kuidas minust sai HAPKOMAH». See valmib koostöös TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 13. lennuga. Laval on seitse tudengit, nende seas ka Miika Pihlak.

Miika Pihlak, esimene suurem roll suures teatris ja kohe kurikuulus narkomaanilugu. Kuidas selline pakkumine sinuni jõudis?

See oli eelmisel talvel, mil kursusele tehti teatavaks, et meil on võimalus selles projektis osaleda.

«Kuidas minust sai HAPKOMAH» on meie esimene diplomilavastus. Lavastaja Vallo Kirs pöördus kooli poole ja tegi pakkumise, et lavastab meie kursuse näitlejatudengitega ühe noortetüki.

Miks? Sest teatrikoolide viimased kaks aastat on mõeldud praktikateks.

Väga karmid lood – see ei ole lihtne tükk?

Absoluutselt! Lavastuslikust poolest on see väga tehniline ja liikuv tükk. Rollide mõistes on samuti keeruline. Mul läks omajagu aega, et rolli sisse elada.

Kui lavastuse alguse Risto on selline, nagu ma ka ise päriselus olen, ehk naljatlev seltskonnahing, siis eneses lavastuse lõpu Risto leidmisega...

Eks meil kõigil ole elus madalseise olnud ja nii polnudki muud, kui kogetu väga jõuliselt mängitavaks karakteriks ümber tõlgendada. Korjuseks.

Kuivõrd palju on see lugu lavastuslik narkoennetustöö?

Meie prooviprotsess algas taustatöö tegemisega. Kohtusime endiste ja praeguste narkosõltlaste, politseinike ja noorsootöötajatega, käisime süstlavahetuspunktides ja taastusravikeskuses.

Kuulata neid inimesi rääkimas, saada aimu sõltlaskonna suurusest, seal ringlevatest rahasummadest – see oli paras šokk. Mulle oli kogu aeg jäänud tunne, et see on kauge maailm, mis ei puutu minusse. Tegelikult on see siinsamas, meie kõigi kõrval. Trammis, poes, koduuksel – narkosõltlased on tavalised inimesed.

Peaaegu täiesti tavalised. Midagi on siiski muutunud. Sõltlased ei karda seda kõige hullemat, nad ei karda surma. Nad kardavad võõrutusnähtusid! See miski, mida nad tarvitavad, on nad viinud sellesse punkti.

Kõikjalt kostis läbi, et varjunime HAPKOMAH taha peituva autori kirjapandud lood on erakordsed. Erakordsus peitub selles, et üks sõltlane oli nõus meile kõigile seda maailma näitama. Kui ta tegelik nimi välja tuleks, siis kaotaks ta kõik. Ka selle vähese, mis talle veel alles jäänud on.

Kindlasti püüame selle looga teha ennetustööd. Moel või teisel.

Kuidas viid end maailma, mida laval näitate? Maailma, kus noored inimesed surevad, kus kogu eksisteerimine käib mingi keemilise aine ümber.

See on enese motiveerimise kunst.

Meie õnneks eelneb etendusele veerandtunnine intro, mille abil kaotame ära nii-öelda neljanda seina laval toimuva ja teatripubliku vahel.

Me teeme seda loo jooksul korduvalt. Suhtleme publikuga vahetult, räägime asjadest otse. Meie räägitu ei ole ümmargune mull. Need on päris lood, päris inimestelt päris inimestele.

Kuidas sulle kui noornäitlejale niisugune tükk sobib?

Pean ütlema, et mul on end kui näitlejat väga keeruline defineerida. Ma otsin, õpin ja arenen. Endiselt.

See on väga lahe, kogemuse mõttes, et meile sellist võimalust pakuti. See on olnud hea õppimiskoht. «Kuidas minust sai HAPKOMAH» on esimene suurem võimalus panna seni läbitud kaheaastane alusõpe praktikas proovile.

On olnud põnev. Ja varsti läheb veelgi põnevamaks. Hakkame lavastusega ju üle Eesti tuuritama.

Mõneti hirmutab repertuaariteatri vormiga kohanemine. Olla õhtust õhtusse valmis tükki esitama sama hästi ja energiliselt, nagu oleks see esimest korda. Samal ajal jätkub ka koolitöö.

Kas see lugu muutub ajaga? Osatäitjate vilumus ju suureneb.

Kindlasti. Mida rohkem mängime, seda omasemaks lugu meile saab, seda sujuvamaks ja usutavamaks meie esitus läheb.

Lähiajal peaks olema neli-viis etendust kuus. Olen saanud aru, et lugu peaks Ugala mängukavas püsima kaks aastat ehk ajani, mil lõpetame kooli.

Esietendus seevastu on alati rahmeldamine. Kõik on närvis – ikkagi esimene kord, rohkearvulise publiku ees – ja siis mõtle veel oma näitlejatööle.

Kuivõrd omaks on sulle saanud seitsmene punt, kellega selles loos laval olete?

See on vist teatrikoolide värk. Ajapikku saavad kursakaaslastest inimesed, kelleta on nüüd juba raske hakkama saada. Meie seitsmene punt on väga ühtehoidev. Oleme head sõbrad. Väga lähedased.

Millised on sinu meelest loo olulisimad õpetussõnad?

On väga oluline, et teadvustaksime sellise varimaailma olemasolu. On oluline tunnetada, et see maailm on siinsamas, meie lähedal.

Olen elanud kolm aastat Tallinnas. Ole ükskõik millises seltskonnas, ükskõik kus, kuid peaaegu alati on võimalik leida kedagi, kes tunneb kedagi, kellelt saab peonarkootikume. See on esimene samm allakäigutrepil.

Jah, loomulikult, kõik ei astugi järgmisi samme, samme sealt trepist allapoole, aga kunagi ei või teada, kumma poole seas oled sina.

See ei ole vaid noortetükk. See võiks kõigile inimestele olla silmiavav vaatamine. Laval ei loeta kellelegi moraali. Tulge, vaadake, heitke pilk põrgusse ja püüdke mõista, kuhu narkootiumide tarvitamine inimese välja viia võib.

Oled esietendusele tulevaid koduseid ikka hoiatanud?

Otseselt ei ole. Viljandis kooliskäimisega on sellised lood, et ega koduseid eriti tihti näegi.

Loodan, et nad tulevad etendust vaatama avatud meelega ja on mõistvad. Eesmärk ei ole ju kedagi hirmutada, pigem panna mõtlema, et selline maailm on päriselt olemas.

Etendused olla mitu kuud välja müüdud. Kas see paneb jala ka värisema?

Ikka paneb.

Mis juhtub 2021. aasta kevadel, kui Viljandis kool läbi saab?

Esmalt tuleb kaitseväes ära käia.

Tunnistan ausalt, ega ma täpselt tea. Sooviksin kaasa lüüa võimalikult eriilmelistes tükkides ja õppida nende kaudu iseennast tundma.

Kolm aastat tagasi ütlesid kohalikus vallalehes, et töötuid näitlejaid on Eestis küllalt ja sinu soov on saada hoopis arstiks. Ometi kohtume oktoobri alguses Ugala teatris. Mis juhtus?

Teater ei olnud tol hetkel minu esimene valik, aga sain üsna kiiresti aru sellest, et olen ikkagi õiges kohas. Sain Viljandisse kooli õppima asumisega teada, et see siiski on ainuõige valik, ja praegu pole teater enam ammugi teisejärguline.

Ma ei ole ka arstiks saamise mõtet peast täielikult ära kaotanud. Mine sa tea, võibolla kunagi lähen siiski arstiks õppima. On ju need ametid mõneti võrreldavad: mõlema esindajad peavad olema valmis elukestvaks õppeks. Üksnes praktika on see, mis arendab.

Esmalt lõpetan Viljandis kooli ära. Paljud asjad on viimase kahe aastaga saanud selgemaks. Kindlasti on näitlemine üks neist tegevustest, millega ma oma elu siduda kavatsen.

Lavastus «Kuidas minust sai HAPKOMAH»

Lavastus põhineb samanimelisel raamatul, milles sisalduvad lood narkosõltuvusest Eestis jahmatasid tuhandeid lugejaid juba siis, kui need ilmusid järjejutuna portaalis Nihilist.fm.

Autor pseudonüümiga HAPKOMAH rääkis brutaalse detailitäpsusega sellisest Eestist, mida keegi meist ei taha tunda, kuid mis ometi varitseb siinsamas kõrval: kõrvalkorteris, kõrvaltoas, kõrvalistmel.

«Anonüümseks jääda sooviv autor HAPKOMAH avab oma isikliku loo kaudu ukse ühe noore inimese maailma, mis on siinsamas meie kõrval, aga millest ühiskond on otsustanud vaikida. Meie lavastus võiks anda hääle neile, kellel seda pole kunagi olnudki. Oma murega teise inimese poole pöördumine ja abi küsimine on okei,» ütleb lavastaja Vallo Kirs.

Kirsi selgitusel on üks lavastuse eesmärke see, et kui hakkaksime abivajajatesse empaatilisemalt suhtuma, siis võib-olla paraneb ühiskond tervikuna ning sõltlasel on võimalik olukorrast paremini välja tulla ja eluga edasi minna. «Need on kõik ikkagi meie enda inimesed, kellest me räägime,» lisab ta.

Romaani on dramatiseerinud Jim Ashilevi, muusikalise kujundajana on loomemeeskonda kaasatud räppar Mart Rauba, kes on Sass Henno kõrval ka lavastuses kõlavate laulusõnade autor. Liikumise on seadnud Jaanika Tammaru, videokujunduse loonud Kärt Petser ja valguskujunduse Villu Konrad.

Oma näitlejadebüüdi teevad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak, Karmel Naudre, Maria Paiste ja Marion Tammet.

Lavastaja Vallo Kirsi käe all valminud tükk on mõeldud eelkõige noortele alates 14. eluaastast. Lisaks Ugala teatrile näeb etendusi eri kohtades üle Eestii. On lootust, et kevadel jõuab narkomaanilugu ka Paide muusika- ja teatrimaja lavale.

Allikas: Ugala teater

KOMMENTAAR

Mari Nurk

Ugala teatri turunduse ja avalike suhete juht

See on tõesti eriline, kui etendused on juba enne esietendust välja müüdud. Seda mitte ainult Ugala teatri lavastuste puhul, vaid üldse Eesti teatrites.

Kindlasti mängib Vallo Kirsi lavastuse menukuse juures rolli 2016. aastal ilmunud raamat «Kuidas minust sai HAPKOMAH», mille autor on anonüümseks jääda sooviv HAPKOMAH.

Raamatu temaatika on aktuaalne tänase päevani. Kuigi me iga päev sellest ei räägi, on narkootikumid ja nendega seotud lood ning probleemid kõikjal meie ümber.

Oma osa mängib lavastuse populaarsuse juures tõik, et publik hindab Ugala noortelavastusi kõrgelt ja publiku ootus uue noortelavastuse järele oli suur. Viimati esietendus just noortele mõeldud lavastus 2016. aastal, kui lavale jõudis muusikal «Moraal», mis oli väga populaarne ja mida mängiti väljamüüdud saalidele üle Eesti. «Moraal» on etendunud 69 korda ja seda on näinud juba üle 14 000 teatrisõbra. Praegu on Ugala lavastus «Moraal» mängupausil.