„Eesti elanike kodudest võib jätkuvalt leida lõhkeainet või seda sisaldavaid esemeid, mis ohustavad nii koduomanikku ennast, tema lähedasi kui ka naabreid. Näiteks kortermaja puhul võib plahvatus lõppeda väga traagiliste tagajärgedega ning lisaks on ka majanduslik kahju kõikidele majaelanikele enam kui kindel,“ selgitas päästeameti demineerimiskeskuse nõunik Arno Pugonen.
Viimane traagilisem juhtum pärineb aastast 2010, kus Tallinnas Kuldnoka tänaval plahvatas kortermajas lõhkeaine ning plahvatuse tagajärjel hukkus mees ja väikelaps. Surmaga lõppenud õnnetusi on juhtunud ka viimastel aastatel. 2018. aastal hukkus Ida-Virumaal mees, kes ketaslõikuriga lõikas mürsku ning toimus plahvatus. Ka 2019. aastal hukkus mürsku ketaslõikuriga lõiganud mees tekkinud plahvatuses. Tõsiseid vigastusi on viimase kolme aasta jooksul plahvatustes saanud viis inimest, enamasti saavad inimesed sellistes plahvatustest tõsiseid käe- ja näovigastusi.
Sel aastal läbi viidud uuring näitas, et vaid veidi üle poole Eesti elanikest teavad, et kui oma valduses olevad seadusega keelatud lõhkekehad või –ained omal algatusel üle annavad, ei järgne sellele karistust.
Viimane traagilisem juhtum pärineb aastast 2010, kus Tallinnas Kuldnoka tänaval plahvatas kortermajas lõhkeaine ning plahvatuse tagajärjel hukkus mees ja väikelaps.
„On hästi oluline, et inimesed mõistaksid, et kui nad vabatahtlikult teada annavad kodus leiduvast lõhkematerjalist, siis neid selle eest ei karistata. Kui aga ise teada ei anna ning lõpuks teeb selle kõne kasvõi näiteks naaber, järgneb kriminaalmenetlus, mis võib päädida reaalse vabadusekaotusega. Seega on mõistlik teavitada naabrist varem,“ selgitas Kaitsepolitseiameti büroo juht Tõnu Miilvee.