Kella kauge kaja
21. detsember 2019, 00:00
- Veel kahes Järvamaa kirikus helistatakse kelli käsitsi
- Kõige uuemad kellad helisevad Koeru kiriku tornis
- Kui küsida, pääseb kellatorni uudistama iga huviline
Jõuluõhtu. Kirik. Kuusel põlevad küünlad. Altarimaalilt vaatab kirikuliste peale mees, kelle sünnipäeva puhul on pühakotta tuldud. Kumedalt kõlavad kirikutornis kellad.
Ilmselt on paljud lugejad lapsepõlves tahtnud oma silmaga näha, mis on kella sees. Seejuures oli huvitav, et kella seest tuli välja palju pisikesi vedrumehhanisme, väiksemaid ja suuremaid hammasrattaid ja kõiksuguseid peeneid vidinaid, aga millegipärast ei tahtnud need pärast enam sinna tagasi mahtuda...
Kui paljud neist, kes end jõululaupäeval kirikusse asutavad, mõtlevad sellele, mis on kiriku tornikella sees või kuidas kell üleüldse välja näeb või milline on selle lugu? Kirikukelladega on asi veidi teisiti. Peale kellatila pole seal midagi. Vedrusid ja hammasrattaid on ka, aga need kuuluvad kellalöömissüsteemi juurde ja see on juba uuema aja pärand.
Kes füüsilist pingutust ei pelga, võib Järvamaa pühakodades küsimise peale kellatorni uudistama pääseda. Lisaks sellel, et ülevalt avanevad hingematvad vaated ümbruskonnale, on seal vaadata muudki põnevat. Julge ainult küsida.
Ambla kirik
Sada sammu tippu
Kes Ambla Maarja kiriku tornikellasid lähemalt uurida soovib, peab a) mitte põdema klaustrofoobiat, b) olema normaalkaalus, c) omama ilmastikukindlaid rõivaid sõltumata aastaajast.
Olgu öeldud, et see Neitsi Maarjale pühitsetud jumalakoda on Järvamaa säilinud kirikutest vanim ja ühtlasi üks vanemaid Kesk-Eestis. See on ka üks kahest maakonna kirikust, kus kellalöömise eest ei vastuta moodne tehnika, vaid need löövad helisema inimkäte jõul.
Arvatakse ka, et Eesti kirikutest oli Amblal esimene kõrge läänetorn (pärineb arvatavasti 13. sajandi keskpaigast), mis seinast ei eendu.
Saja astme pikkune teekond kellatorni on pikk ja väga kitsas. Torni paksude ja pimedate kivimüüride vahelt viib üles keerlev kiviastmetega trepp.
Pikemat kasvu ronija peab teed läbides pea õlgade vahele tõmbama, et seda kivivõlvide vastu mitte ära lüüa.
Kellade juures on ruumi lahedamalt. Et tornil pole luuke, vihiseb üleval tugev tuul. Kellasid on tornis kaks, neist ühel kiri, et pronksist kella on 1925. aastal Tartus valanud AS Tegur. «Kutsun kogudust Jumala kotta» on sellel kirjas. Teine kell on veidi eakam, selle on valanud Feldmanni-nimeline meister Revalis ehk Tallinnas 1858. aastal.
Internetist saab veel teada, et 2015. aastal kellade seisu inspekteerimas käinud muinsuskaitsjate hinnangul on kellade pealispind tugevasti linnu väljaheidetega reostatud. Nii see tõesti on, sest puuduvate torniluukide tõttu pääsevad tiivulised üsna vabalt kelladele jalgu ja tiibu puhkama ning end hästi tundma. Luukide aset täitev traatvõre neid vahepeatusest eriti eemale ei hoia.
Järva-Jaani kirik
Uued kellad kõlavad kaugemale
2011. aasta jõuludest helisevad Järva-Jaani Ristija Jonhannese kiriku tornis, kuhu viib 61 trepiastet, uued kellad ja alev on saanud uue kõla. Nüüd on täis- ja pooltundide kellalöögid vaiksemad ja jumalateenistusele kutsuv kellamäng valjema kõlaga.
Põhjus on selles, et täis- ja pooltunde lüüakse vastavate haamrite abil uute kelladega, mis asuvad tornis sees. Varem tegi seda kiriku tornikiivri lõunaküljel olev väliskell. Jumalateenistusele kutsusid ja leinakella lõid torni kellatoas ja luukide taga asunud 15. sajandist pärinev kell ja tornialuse kalmistu kell.
Paraku oli nende kahe kella hääl vaikne ja ilmetu. Unikaalne 15. sajandi kell on mõraga ja teine kell nõnda väike, et tornist oli tema heli vaevu kuulda. Uuendust vajas ka kellatuba, sest luugid olid juba vanad, hinged roostetanud, põrand pehkinud ning kellatool mardika- ja seenkahjustustega.
Uued kellad valati Saksamaal Petit & Gebr. Edelbrocki valukojas Gescheris, Järva-Jaani jõudsid need 2011. aasta 7. detsembril, pühitseti 11. detsembril ja järgmisel päeval tõsteti torni.
Suurel kellal on kujutatud kolme rukkilille ja viljapead, mis sümboliseerivad Püha Kolmainsust. Rukkilill on ka meie rahvuslill ja tähendab kristlikus kunstis kestvust. Kellal on tekst: «Olen valatud Järva-Jaani Ristija Johannese kirikule AD 2011», lisaks pühakirja tekst: «Kiitke Issanda nime, sest tema aulisus ulatub üle maa ja taeva!»
Väike kell on Ristija Johannese reljeefiga. Kellal on sõnum: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.»
Kellade kõla kuuleb teleri vahendusel 24. detsembril kell 16, mil ETV jõulujumalateenistuselt otseülekande teeb.
Paide kirik
Pulmakellade kaja
Maakonna keskuse linnasüdames kõrguv Püha Risti kirik on mitmes mõttes uhke. Kellatorni on küll ronida vaid 61 astet, ent koguduse liikmed võivad uhkusest rinna kummi lüüa: torniluugid avanevad automaatika abil ja vaade on kahtlemata linna parim. Automaatika paneb ka kellad helisema.
Tõsi – kuna ühel kellal on mikropragu sees, on kõla veidi tuhmivõitu. Aga ta heliseb. Et torniluugid helisemise ajaks avanevad, kostab kõla kaugele.
Elu lõpuni on tornikellade kaja pealuu sisse kulunud vähemalt ühel mehel. Nimelt olid kord töömehed ametis tornikiivri renoveerimisega päeval, mil kirikus oli laulatus. Kirikuõpetaja soovitas meestel küll selleks ajaks tornist alla tulla, ent mehed lubanud, et ei sega kedagi ja teevad tööd edasi. Pärast kumisenud ühel mehel pea ja kõrvad veel nädal hiljemgi. Pulmakellad löövad kõige vähem kümme minutit järjest...
Muide, kirikus on säilinud ka kella käsitsi helistamise trossid, mis läbi torni korruste alla peasissekäigu juurde ulatuvad. Veel hiljuti olid aktiivses kasutuses ja kuna teatavasti kõik, mis liigub, ühtlasi kulub, pidas see ütlus ka trosside puhul paika. Kord katkes tross just jõululaupäeval ja koguduse juhatuse liige isiklikult lippas trepist üles torni trossi paikama.
Väiksem tornikell on valatud 1845. aastal. Tulemusega on ilmselgelt rahule jäädud, sest kellal on kiri: «Valatud Paides 29. mail 1845 J. W. Hintze poolt. Valamine on õnnestunud, minu soov on täitunud.»
Suurema kella valmistamisel on 1848. aastal mängus olnud sama mehe käsi, kelle tööd saab imetleda Ambla kiriku kellatornis – autor on Tallinna kellavalaja A. J. Feldmann.
Järva-Peetri kirik
Jumalakoda, mis filmist välja jäi
Järvamaa ühes (filmi)kaamerasõbralikemas paigas Peetris on seigelnud «Naabriplika» seriaali ja suurfilmi «Tõde ja õigus» tegelased. Kui seriaali tegijad hõivasid peamiselt vallamaja ruume, siis filmigrupp võttis kaadrisse ka kiriku. Paraku üks tornikell, mille löömist mitme duubli jagu üles võeti, filmi ei jõudnudki.
Kellatorn sai praeguse kuju ja kõrguse (69,7 m) 1868. aastal arhitekt Johann Gottfried Mühlhauseni projekti järgi. Peetri kiriku torn on Järvamaa omadest kõrgeim ja Pilistvere kiriku torni järel pikkuselt teine maakiriku torn Eestis.
Selge ilmaga paistavad sealt kätte nii Koeru kui ka Järva-Jaani kiriku torn. Kõrge torn tähendab ka rohkem ronimist. Astmete arv 125 ei jäta kahtlustki, kelle käes on maakonna evangeelsete kirikute arvestuse meistritiitel.
Koguduse õpetaja väitel on ta kord ühe kiireloomulise asja tõttu tornist 33 sekundiga alla tulnud. Ikka treppi mööda. Adrenaliiniotsijatel seda siiski järele teha ei soovita. 2014. aasta detsembris sai kirik uued kellad. Mõlemad kellad on valatud 1949. aastal ja saadud annetusena Saksamaalt. «Sealne kirik sai endale uued, pronksist kellad ja soovis, et senised, terasest kellad jääksid kirikute kasutusse,» täpsustas koguduse diakon Jaanus Tammiste.
Kuigi alguses arvati ühe kella käsitsi ülesvintsimise ajaks 10–15 minutit, võttis see oluliselt rohkem aega. Ligi 700kilogrammise kella ülesvintsimiseks kulus ligi tund. Teist vintsiti üles üle tunni aja.
Kuni selle ajani lõi Järva-Peetri Püha Peetruse kirikus ainult üks, 19. sajandi lõpus valatud pronkskell.
Järva-Madise kirik
Kellad raiuti raamatusse
Järva-Madise kirikus peetakse jõulujumalateenistust. Kuusk on küünlasäras, pühakoda temaatiliselt dekoreeritud ja kihelkonnakogudus laulab oma pastori juhatusel «Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav …».
Kuusk on tõesti kirikusse toodud, ent küünlad veel süütamata. Eespool kirjeldatu käib tegelikult 2017. aasta kohta, mil just selles pühakojas «Tõe ja õiguse» filmi tarbeks stseenid üles võeti. Kas ka Oscari-vääriliselt, selgub loetud kuude pärast.
Märkimist väärib seegi, et isegi Tammsaare mainis Järva-Madise Püha Matteuse kiriku kellasid «Tõe ja õiguse» esimeses köites. Need kellad kostsid kaugele, kostavad tänapäevalgi.
2012. aastast alates teeb 72 trepiastme kõrgusel tornis kellalöömise töö ära automaatika. Kellad on valatud 1924. aastal Saksamaal Bochumis terasest, sest sõjaajal oli pronksi vähe. Ühel on kaalu ligi 200 ja teisel ligi 300 kilogrammi.
Trükisest «Järvamaa arad veed ja salateed» leiab rahvapärimus nende kellade kohta:
Rava metsahärrat olevat vanasti lihtsalt Rava härraks kutsutud. Kord olevat Rava härra jahil olnud ja pidanud parajasti jänest laskma hakkama, kui kellad hakand lööma. Rava härra lasknud püssi langeda ja öelnud: «Lippa sina, mina kuulan Madikse ilusaid kellasi.»
Käru kirik
Üks kell kõlab mitme eest
Maakonna ainuke puukirik Kärus ajab läbi ühe tornikellaga. See on valmistatud 1771. aastal, kirik on ehitatud 1860. aastal ja kohalikud ütlevad naljatamisi, et kirik ehitatigi ümber kella.
Kust kell täpselt pärit on, ei tea keegi öelda. Päris kindel on aga, et see on kiriku vanima ajalooga ese. Kelli on üks, aga asjatundmatu kõrv ei saa sellest tõenäoliselt arugi, sest moodne helistamissüsteem muudab programmi abil kõla vastavalt sündmusele kas veidi kurvemaks või rõõmsamaks.
2008. aasta suvel kiriku tipust korrastuseks maha võetud püssiauke täis tornikuulist leiti mesilaspesa ja väike silinder, mille avamisel tuli välja 1935. aastast pärit kiriku 75. sünnipäeva laululeht, toonase õpetaja Eduard Uibo kirjutatud lühike ülevaade tornikuuli ja risti remondist 1941. ja 1942. aastal. Õpetaja teate järgi «...pommitamiste läbi purunes suur osa akende klaasidest. Wene sõjaväed rikkusid kiriku esemeid ja osa neist viisid ära. Wiimased saagisid ka torni palgid läbi ja tahtsid piksevarda traadiga torni maha kiskuda, kuid see ei õnnestunud, aga torni otsas olev raudrist oli kõveraks paenutatud...»
Rist ja tornikuul – mis muide said üle kullatud – on tagasi torni tipus, tornikuulist leitud mesilaskärgi saab kirikus uudistada. Ja siis võib ronida kellatorni, kuhu on ainult 42 astet astuda.
Anna kirik
Väike kirik suure maantee ääres
Aastatel 1776–1780 ehitatud väike kirik asub riigi ühe tihedaima liiklusvooga Tallinna–Tartu maantee ääres, mööda kihutavatest autodest vaid vähesed raatsivad teelt kõrvale keerata, et maakonna üht pisimat pühakoda lähemalt uudistada.
Aga seda tasub teha, sest maanteel katkematult voorivatest autodest saab hea ülevaate. Ja tornigi on ronida vähe – vaid 40 astet. Kui uurida lähemalt kellatooli võimsaid detaile, aga näiteks ka puidust aknaluuke ja muidki ehitusdetaile, millele vähegi inimene ligi pääseb, võib järeldada, et tornis on aegade jooksul ikka väga palju külalisi käinud.
Pliiatsiga veetud kirju ja terava esemega uuristatud tekste on seal omajagu. Sõnum peamiselt üks: see ja see oli siin sel ja sel aastal. Justkui omalaadne Facebook. Mõni ülestähendus on tehtud koguni kellaajalise täpsusega: keegi Tõnu käis paari sõbraga tornis 1978. aasta 14. augustil kell 18.20. Pole teada, kas neid tegi targemaks fakt, et Anna kiriku kaks taimornamendiga kaunistatud tornikella on pronksivalust, suurem neist valmistatud 1790. aastal ja väiksem 1853. aastal. Ja veel praegugi lüüakse kellasid käsitsi.
Türi kirik
Uus ja vana kõlavad hästi kokku
Legend pajatab, et Türi linn sai nime selle järgi, et hall kriiskav lind lendas kirikuvaremetest üle ja karjus «Türiiii-türiii». Igatahes praegune Püha Martini kirik pärineb 13. sajandist ja selle torni on tulnud mitu korda taastada. Viimati viis selle kirikult 1941. aastal Saksa suurtükipatarei mürsk, sest seal oli Punaarmee vaatluspunkt. Torn sai taastatud aastakümneid hiljem.
Millal see hall lind varemetest üle lendas, pole legendi levitajad üles märkinud. Praegu kõrgub künkal kena valge punaka kivikatusega kirik ja torni tipus troonib kirju kukk.
Kellatorni on astuda 84 astme jagu. Ka torni kellad on aastasadade ja -kümnete jooksul mitmesuguseid aegu näinud. Vana kellatool koos 19. sajandist pärineva tornikellaga viidi üks korrus madalamale, kus monteeriti uuesti ja on nüüd huvilistele uudistada.
Kellatuppa valmistati uus kellatool kahele tornikellale ja üks uus tornikell. Tegemist on 2010. aastal Saksamaalt tellitud 600 kilogrammi kaaluva pronkskellaga, mis sai siis ka automaatse helistamissüsteemi. Uue kella valamisel pidasid Saksamaa meistrid silmas, et see sobiks kokku kiriku vana, 1947. aastal valminud väikse kella kõlaga.
Koeru kirik
Maa alt tulnud kirik
Koeru Maarja Magdaleena kiriku kellatornis avaneb neile, kes ei pea paljuks astuda 64 trepiastet maapinnast ülespoole, vägev vaatepilt. Ja seda mitte vaid torniluukidest. Kiriku kellad säravad kuldse helgiga. Nagu oleksid need sinna eile pandud.
Need ongi maakonna kõige vastsemad kellad, toodud torni eelmise aasta juulis ja valatud spetsiaalselt Koeru kirikule. Uhked kellad vinnati torni kohalike käterammu abil.
Raha suurema, ligi 600 kilogrammi kaaluva kella valamiseks tuli koguduse kunagi Ameerikasse siirdunud ustavalt toetajalt Kaupo Normannilt. Lunastaja kell ongi valatud tema mälestuseks.
Väiksema, veidi üle 200 kilogrammi kaaluva kella eest tasus nüüd juba endine Koeru vald ning sellel kellal on ka valla lipp ja kiri «Hoia, Jumal, Eestit!».
Ka 2002. aastal vahetati välja kiriku tornikell. Eelmine kell oli olnud juba aastaid mõranenud, kuni vaikis lõplikult. 400kilone kell, mis torni tõsteti, on valatud Peterburi kellavalutehases 1897. aastal.
Muistendi järgi kerkinud Koeru kirik maa alt metsa sisse. Asukoha juhatanud kätte koera haukumine. Algul hakatud kirikut nimetama koerte kirikuks, hiljem nimetatud see halva kõla pärast ümber Koeru kirikuks. Wilhelm Struve kasutas Koeru kirikut ühe triangulatsioonipunktina Maa kuju ja mõõtmete täpsustamisel.
