/nginx/o/2020/01/10/12864408t1hef9f.jpg)
Maadlustreener Mati Sadam ütleb, et oleks poisikesena parema meelega valinud hoopis jalgpalli- või jäähokitreeningud.
Kuid et vanema vennaga tülitsedes kippus ikka nii olema, et Mati pidi talle alla vanduma, otsustas ta maadlustreeningu kasuks. Pärast seda pole ta vennaga enam kunagi jõudu katsunud. Küllap too ise teab, miks.
Tunnistan ausalt – need kaks lõiku, ja ka ülejäänud kaldkirjas lõigud siinses loos, on kopeeritud üheksa aasta eest ühes teises lehes ilmunud loost, mille peategelane oli Mati Sadam.
Otsisin selle nüüd üles ja lugesin läbi. Ei mäletanud enam isegi, mida tookord kirja panin, ja nagu sõnas Mati, kellega nädala alguses kokku saime, ei mäletanud temagi.
Mõni ei talu, et tema peale häält tõstetakse, samas kui teine saab just sellest innustust. Treener peab selle ära tunnetama
Et aasta lõpus tuli avalikuks, et Mati Sadam pälvib kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupilt elutööpreemia, oli selge, et aeg on jälle pikemaks lehelooks küpseks saanud.
Aastad on küll vahepeal lennanud ja väga tihti pole me kokku juhtunud. Ent kui Türi vahel trehvame, tervitab ta ikka oma muhedal moel ja kui just väga kiire pole, on aega ka omavahel lõõpida.
Ei mäletagi, et oleksin Matit kunagi kortsus kulmuga näinud. Ent kui vaja, läheb mehel kulm kortsu küll. Maadlustreeneril – uskuge – on seda tarvis. Ja lõõpimise asemel kõlab hoopis kurjem toon. Treeningutel ehk niipalju mitte, võistlustel aga küll.
«Ma pean kõva häält tegema, see on emotsioonide üleskruvimiseks vajalik. Muidugi tuleb sealjuures arvestada, et inimesed on erinevad – mõni ei talu, et tema peale häält tõstetakse, samas kui teine saab just sellest innustust. Treener peab selle ära tunnetama,» selgitab Mati.
Omal ajal treenis ta üht poissi, kes tahtis võistlustel, et treener annaks talle näkku lahtise käega laksu. «Ise veel ütles, et tal on seda vaja, kuna muidu ei lähe käima. See oli tema enda soov. Minu jaoks see meeldiv muidugi polnud, sest ma pole vägivaldne tüüp.»
1975. aastal treeneritööd alustanud Mati Sadam on olnud aegade jooksul arvestatav tegija. Tema õpilased on võitnud Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt maadluses 46 kuldmedalit, medaleid Eesti meistrivõistlustelt eri vanusegruppides üle 500. Üle 100 õpilase on jõudnud Eesti meistrivõistlustel eri vanuseklassides medalivõiduni.
Mati enda parimad saavutused on 1976. ja 1977. aastal Eesti meistrivõistlustel saadud hõbemedalid.
«Mis siis puudu jäi?» küsiks selle peale kadunud Lembitu Kuuse. «Ju siis ei ole võitja tüüp,» vastab Mati lihtsalt ja tunnistab, et ega talle kaotada meeldi. «Sõltub muidugi, kuidas kaotad. Olen minagi omal ajal pärast võistlusi duši all pisaraid valanud. Aga nendel võistlustel tehti mulle ülekohtuselt liiga ka,» avaldab ta.
Mati on veel Eesti koolinoorte meister vabamaadluses, Eesti juunioride vabamaadluse pronks ja Kreeka-Rooma maadluse hõbe, Eesti noorte Kreeka-Rooma maadluse pronks ja Baltimaade vabamaadluse meistrivõistluste neljas.
2001. aastal loodi maadlusklubi, mille nimeks sai Järvamaa Matimehed. Mati raiub, et ta ei tea, kes selle nime välja mõtles. «Aga tore, et mu nimi ikka pildil on,» ütleb ta rahulolevalt. Ilmselt tuleb varsti uus nimekonkurss korraldada, sest üha rohkem jõuab maadluse juurde õrnema soo esindajaid. «Veel neli-viis aastat tagasi olin kindlal arvamusel, et mina tüdrukuid treenima ei hakka. Aga näed, pidin oma sõnu sööma. Ja tüdrukud on tublid! Eks mõnikord läheb trennis mokalaadaks, aga pole hullu.»
Lisaks treeneritööle on Mati Sadam oma südameasjaks võtnud ka vabamaadluse propageerimise ja maadlusturniiride korralduse. On tavapärane, et iga klubi korraldab oma võistlusi, kuhu oodatakse osavõtjaid nii Eestist kui ka naaberriikidest.
Mati seadis eesmärgid kõrgemale ja algatas 2007. aastal noorte maadlusturniiri «Nublust Nabiks». See on kuni 15aastaste maadlejate seeriavõistlus, mille eesmärk on otsida noori, kes tahaksid saada olümpiavõitjaks, maailmameistriks, tugevaks, terveks maadlejaks, ning populariseerida vabamaadlust noorte hulgas.
Seeriavõistlus koosneb viiest etapist, viimased kolm aastat on üks etappidest olnud Lätis. 2019. aastal osales sarjas 269 poissi ja 56 tüdruku.
Kui noorte seeriavõistlus oli ülipopulaarseks muutunud, algatas Mati samasuguse võistluse lastele. Ka laste karikavõistlustel on igal aastal olnud viis etappi ja see on laste hulgas sama populaarne kui õpilaste hulgas «Nublust Nabiks».
Tugeva treeneri ja aktiivse korraldajana on Mati olnud Eesti maadlusliidu juhatuse liige ja maadlusliidu vabamaadluse treenerite nõukogu esimees. Ta on olnud aastaid Järvamaa spordiliidu juhatuse liige ja kahel korral on teda valitud Järvamaa spordiliidu juhatuse esimeheks.
Mati elus on tähtsal kohal kolm naist – abikaasa Tiiu ning tütred Liina ja Eeva. Kolme aasta eest jõudis perre ka Tupsu-nimeline kass. Selles on «süüdi» Liina, kes läks jalgrattamatkale ja tõi kuuks ajaks oma kassi hoida. «Kuuks ajaks!» rõhutab Mati. «Nüüd nõuab see karvane elukas pidevalt süüa ja magab meie voodis, sundides meid kügelema voodi serval,» kaebab ta lisaks.
Aastal 2020 on need kolm naist endiselt tähtsal kohal. Tupsu paraku on lahkunud taevastele jahimaadele, ent Liina on teinud Mati nüüd kahekordseks vanaisaks, kes on selle üle äraütlemata uhke.
Mati ei varjagi, et on lapselaste lemmik ja nii on see ka vastupidi. Võin seda kinnitada, sest kord pealinnast rongiga Türile sõites sattusin istuma lapselaste lähedusse. Veel tükk aega enne, kui rong lõpp-peatusse jõudis, puhkes õe ja venna vahel vaidlus, kumb enne vanaisa sülle pääseb. Perroonil oli näha, et sülle mahtusid mõlemad. Ja kõik olid rõõmsad.
«Oi, nad on ägedad!» ütleb Mati uhkelt. Kuigi kui üks lapselaps temalt ühel päeval uuris, kas vanaisa oli kohal siis, kui «ahvi seest inimene tuli», pidi Mati endale tunnistama, et kuigi ta ise nii ei arva, aga ju paistab ta siis ikka hirmus vana välja.
Nagu lapselapsed ei kutsu Matit vanaisaks, ei kuule ka treeningutel laste suust sõnu «treener» või «teie», vaid ikka Mati.
Juhendajana on Mati noorte hulgas hinnatud ja autoriteetne. Maadlusklubis võivad noored talle öelda «sina» või kutsuda nimepidi. «Ükskord olin lastega Viljandi lähedal laagris, kus olid ka maletajad. Hiljem rääkis maletreener mulle, kuidas tema kasvandikud tulid murelikult uurima, miks minu lapsed võivad mind sinatada ja nimepidi kutsuda, kui nemad võisid öelda vaid «treener» ja «teie».
Üks Mati Sadama edukaimaid kasvandikke on 14kordne Eesti meister vabamaadluses Neeme Jaanson, kes on öelnud, et Mati iseloomustamiseks sobivad ainult head omadussõnad.
Veel võib esile tuua Arvi Aaviku, kes osales Barcelona ja Atlanta olümpiamängudel 1992. ja 1996. aastal ning on kuuekordne Eesti meister vabamaadluses, käinud kaks korda maailmameistrivõistlustel ja viis korda Euroopa meistrivõistlustel.
Ka endine õpilane Raido Jalas on edukalt osalenud noorte, juunioride ja täiskasvanute vabamaadluse maailmameistrivõistlustel. Mati juhendatavaid on juunioride ja noorte MMile ja EMile võistlema pääsenud veelgi.
Ühel võistlusel, kus osalesid Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblasti väeosades teenivad sportlased, õnnestus Matil saada kolmas koht ning heade tulemuste eest suunati noor maadleja pooleks aastaks Riiga suurt kodumaad teenima. «Mulle meeldis see, et Riias olid treeninguvõimalused etemad ja pealegi anti seal paremini süüa. Et sportlased vajasid midagi energiavarude taastamiseks, anti neile toidulisandiks kondenspiima. Komme süüa lusikaga seda eriti magusat kraami jäi Matile külge ja kondenspiima sõber on ta tänaseni, lisades seda hommikukohvi sisse. Kui keegi soovib teada, milline on poes müüdavatest maguspiimadest parim, siis Mati käest tasub küsida!
Maitseeelistused pole muutunud ka üheksa aastat hiljem. «Ikka veel söön lusikaga, just sai üks suur purk tühjaks. Mulle meeldib see klassikaline, sinise purgiga kondenspiim, kõik teised on jamad,» teatab Mati.
Aastal 2008 valiti Mati Sadam Eestimaa spordiliidu Jõud aasta kohaliku omavalitsuse sporditöötajaks kui Järvamaa ja Türi valla spordivedur, keda jätkub rattakrossile, matkarajale, ujulasse, võimlasse ja kui vaja, ka maadlusmatile, sest lisaks kohalikule sporditööle treenib Mati noori maadlejaid Türil ja Koerus.
Aastal 2014 autasustati teda Järvamaa teenetemedaliga pikaajalise ja olulise panuse eest maakonna spordi arengusse.
Nüüd siis elutööpreemia. «See on natuke naljakas, jah, umbes nagu öeldaks, et hakka nüüd juba astuma,» ütleb Mati muheldes selle tiitli peale.
Tasapisi on ta juba oma koormust vähendanudki, tehes Järvamaa Matimeeste nimelises maadlusklubis treeneritööd poole kohaga. Seda muret, et klubi uksed kinni paneks, Mati kinnitusel tundma ei pea. Lihtsalt treeneritöö võtab järk-järgult üle tema endine õpilane Jaanus Kopolovets.
Aga kui ka poole kohaga enam tahtmist higiseid kehasid treenida pole? «Siis hakkan molutama,» teatab Mati rõõmsalt. Ja kondenspiima varub ta koju veel rohkem.
/nginx/o/2016/02/01/4956973t1h1478.jpg)