2020. aasta alguse seisuga on Eestis 66 raske elundipuudulikkusega inimest, kes vajavad uut neeru, maksa, kõhunääret, kopse või südant. Ühel organdoonoril on pärast surma võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele. Allkirjastatud tahteavalduse oma elundite surmajärgseks loovutamiseks on esitanud vaid alla 1% Eesti elanikkonnast.
Elundi või koe siirdamine võib mõnedel juhtudel olla ainus ravimeetod, mis pikendab inimese eluiga ja parandab elukvaliteeti. „Elundidoonorlus on elundite annetamine teisele inimesele raviotstarbel, kui tema enda mõni eluliselt tähtis organ enam ei tööta,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi rindkerekirurg dr Tanel Laisaar, kelle juhtimisel tehti 2010. aastal esimene kopsusiirdamine Eestis. Laisaare sõnul saab siirdamiseks eemaldada organeid vaid pärast ajusurma diagnoosimist, eluajal on võimalik teatud erijuhtudel loovutada vaid neeru.
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul eemaldatakse Eestis surnud doonorilt elundeid ja kudesid siirdamiseks vaid juhul, kui inimene on eluajal avaldanud tahet nende surmajärgseks loovutamiseks või ei ole olnud selle vastu. „Enamasti arstidel tahteavalduse kohta info puudub, mistõttu tuleb lahkunu otsuse kohta küsida lähedastelt, kes peaksid juhinduma lahkunu soovist. Probleem tekib, kui lahkunu otsus ei ole lähedastele teada või see ei ühti lähedaste arvamusega,“ selgitas dr Laisaar olukorda Eestis. „Oluline on, et inimesed räägiksid sellel teemal, sest me ei tea kunagi ette, millal me ise või meie lähedased vajavad elupäästvat siirdamist,“ lisas Pall.