Jaanuaris algas märts

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Tänavusel lumevaesel talvel siiski mõni päev Eestis lumikatet registreeritud
• Lumega päevaks on loetud päev, mil lund oli maas kaks ja rohkem sentimeetrit

«Mul õitsevad maja taga lumikellukesed,» rõõmustab üks. Teine teatab, et kui vanarahvast uskuda, siis nii suurte lepaurvadega, kui praegu juba näeb, peaks tulema hea vilja-aasta. Keegi ütleb, et kuulis oma kõrvaga kuldnokka laulmas. Ühes lehes on juba fototõestuski, et kuldnokad on tõesti kohal. Kuskil õitsevad sinililled, sirelipõõsastel on pungad nii suured, et paar vihmasahmakat ja õiedki on väljas. Sotsiaalmeedia on selliseid pilte täis.

Kõiges selles poleks midagi imelikku, kui neist nähtustest kirjutataks-räägitaks märtsis-aprillis-mais. Endiselt kestab jaanuar ja talve pole siin nähtudki, sellest on ka flora ja fauna esindajad täiesti segadusse sattunud.

Riigi ilmateenistuse andmetel langesid teisipäeval, 21. jaanuaril paljudes Eesti paikades aastakümneid püsinud soojarekordid. Ka kevadpealinnas Türil mõõdeti jaanuari kohta tavatult kõrgeid plusskraade. Kui seni püsis jaanuari 21. päeva soojarekord Türil 1957. aastal mõõdetud 5,3 pluss­kraadi juures, siis tänavu näitas temperatuurimõõdik 6,7 kraadi.

19. jaanuaril tähistati ülemaailmset lumepäeva, paraku ei andnud vähemalt Eestis päeva peakangelane ennast kusagil näole. Riigi ilmateenistuse andmetel on tänavusel lumevaesel talvel siiski mõni päev Eestis lumikatet registreeritud. Kõige rohkem, kaheksa sentimeetrit, on olnud lund maas Väike-Maarjas. Arvestusse läksid ajavahemikus 1. detsember 2019 kuni 19. jaanuar 2020 tehtud mõõtmised. Selle ajavahemiku sisse jäi Järvamaal Türi ilmavaatlusjaama andmetel kolm lumepäeva. Lumega päevaks on loetud päev, mil lund oli maas kaks ja rohkem sentimeetrit.

Esimene kevadkuu – märts on olnud aasta külmim kuu näiteks 1915, 1952, 1958 ja 2013, uskuge või mitte!

Veel näeb ilmateenistuse kaardilt, et talvel 2007/2008, mis ühtlasi oli üks soojemaid talveperioode, oli siinkandis lumi maas 19 päeva. Aastatel 1984-1985 oli Türi kandis lumi maas koguni 82 päeva.

Ei olnud siis Tartu maratoni korraldajatel tarvis juukseid katkuda ja muretseda, kas üritus tuleb või peab selle lumepuudusel ära jätma.

Järva Teataja palus praegu looduses nähtavat kommenteerida Paidest pärit klimatoloogil Ain Kallisel. «Milline aastaaeg on siis praegu, jaanuaris? Õitsevad kevadlilled, Saaremaal koguni kullerkupud! Kas tõesti elame varsti ajal, kui aasta ilmastik koosneb vaid suvest ja novembrist? Astronoomilise kalendri kohaselt on teadagi talv, nn klimaatilise järgi vahest rohkem segane aeg – klimaatiline eeltalv. See algab koos esimese ajutise lumikatte moodustumise ja esimeste külmailmadega. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb eeltalve saabudes tavaliselt alla null kraadi. Algab ebamäärane periood, mille jooksul vahelduvad sula- ja külmailmad. Lumikate võib tekkida ja sulada mitu korda.»

Kallis ütles lisaks, et vanasti oli teadagi rohi rohelisem ja taevas sinisem ning ta ei mäletagi talvesid, kui lapsepõlves poleks pidanud Paides Soome kelguga lasteaeda sõitma või suuski kooli tarima. «Veidi soojem oli vahest talv 1956/1957 (Tartus –2,1 °C), eelmine oli seevastu väga karm (–10,2 °C). Esimene tõesti soe talv oli 1960/1961 (detsembris +1,4 kraadi, veebruaris nulli juures),» lausus ta.

Kas jääbki soojaks ja edaspidi tuleb hakata leppima sellega, et Eestis on nelja aastaaaja asemel neid kolm? «Vaat seda ei julge keegi ennustada, sest Tartu pikas, 1866. aastat algavas vaatlusreas on hulgaliselt talvesid (näiteks 1983, 1994), kui pärast sooje detsembrit-jaanuari külmenes ja tuli ka lumi maha. Esimene kevadkuu – märts on olnud aasta külmim kuu näiteks 1915, 1952, 1958 ja 2013, uskuge või mitte! Nii et lootust on ka suusafanattidel… Ja kartust hinnatundlikel seeniorkodanikel,» lausus Ain Kallis.

Püüa talvise kevade märgid pildile

Riigi ilmateenistus kuulutas välja kuni 16. veebruarini kestva fotokonkursi, millega ärgitab eestimaalasi pildile püüdma erilisi ja pigem kevadisi ilminguid. Foto peab olema tehtud ajaperioodil 1. detsember 2019 kuni 16. veebruar 2020 ning see tuleb saata hiljemalt 16. veebruariks koos autori nimega aadressil [e-mail] või privaatsõnumina (Instant Message) riigi ilmateenistuse Facebooki lehele.

Fotole tuleb lisada selle tegemise aeg ja koht. 17. veebruaril laetakse kõik pildid korraga riigi ilmateenistuse Facebooki lehele fotovõistluse albumisse ning avaldatakse, et Facebooki kasutajad saaksid valida oma lemmiku, pannes pildile laike. Rahva lemmiku tiitli on võitnud 25. veebruaril kella 9ks kõige rohkem meeldimisi kogunud foto. Oma lemmiku valib ka riigi ilmateenistus. Võitja kuulutatakse välja ilmateenistuse Facebooki lehel 25. veebruaril.

Auhinnaks on võitjate valikul ekskursioon sünoptikute töömaile (Mustamäe tee 33) või Harku või Tõravere ilmavaatlusjaama. Lisaks lauamäng ja raamat «100 aastat Eesti ilma(teenistust)».

80 aasta eest oli talvel päriselt külm

17. jaanuaril 1940 püstitati Jõgeval Eesti kõige kuulsam ilmarekord –43,5 °C.

«Eesti külmarekordiks –42 kraadi!», «Petseris ja Võrus 50 kraadi külma!» – sellised olid uudiste pealkirjad Eesti ajalehtedes 1940. aasta 18. ja 19. jaanuaril. Jõgevast ei sõnagi! Postimehe kaastöölised telefoneerisid, et Petseri raudteejaama juures näidanud kraadiklaas –50, sõjaväekasarmute lähedal mõõdetud 48, Simunas 44, Väike-Maarjas aga 42 kraadi külma.

Jõgeva jaama ilmavaatluste päevik jaanuarist 1940 näitab, et järgmistel päevadel hakkas kõva pakane tasapisi taanduma.

Lausa legendaarseks on saanud teade, et Petseri jaamas külmunud ära vagunitäis viina. Ja et linnud langenud lennult surnutena maha. «Ka käinud palju inimesi arstide juures abi saamas külmunud kõrvade, nina või teiste kehaosade vastu. Üks poiss saanud raskeid külmamisvigastusi.» Pärnu lahel olevat sajal kaluril ninad ja kõrvad korralikult ära külmanud!

Kuhu jääb siis Jõgeva Eesti ametliku pakaserekordiga –43,5 kraadi? 2010. aastal ilmunud brošüüris «Külmalinn Jõgeva» arvas kohalik agrometeoroloog Helle-Mare Raudsepp, et kuna ilmajaam, kus kole külm registreeriti, polnud tollal riiklik meteojaam, vaid allus Jõgeva sordikasvandusele, ei jõudnud seepärast nood mõõtmisandmed päevalehtedesse kohe, vaid nädalaid hiljem.

Miks aga ei pööratud tähelepanu teistele põrutavatele pakasenäitudele – miinus 50 on ju märksa mõjuvam?! Dotsent Aarne Kärsna Tartu ülikooli meteoroloogia observatooriumist selgitas toona Postimehes, et «vahe tekkimine observatooriumi inglise onnides (inglise onnideks kutsuti varemail aegadel meteoroloogilisi onne nende konstruktori briti insener Stevensoni järgi) olevate termomeetrite ja eraisikute kraadiklaaside näidatud kraadide vahel on võimalik. …Inglise onnid asuvad maapinnast kahe meetri kõrgusel. Kohtades, kus maapind on vähese lumega kaetud, võib tekkida öösel erakordselt tugev kiirgamine, mille tulemusel termomeetrid, mis asuvad maapinnast 0,5 –1 meetri kõrgusel, võivad näidata madalamaid temperatuure. Käesoleval korral, kus erinevus termomeetrite vahel on olnud kuni kaheksa kraadi, tuleb siiski arvata, et tegemist on termomeetrite veaga».

Allikas: Riigi ilmateenistus