Aga (muide kõik, mis on enne aga, on järgneva osas tähtsusetu) probleem on selles, et kui kõiki võistlustöid on võimalik rakendada töösse enamuses Eesti linnades, siis Paides ei ole see võimalik ja seda nii miljöölises kui ka õiguslikus võtmes.
Asja tuum seisneb selles, et arhitektuurivõistluse võitja ja samuti ka kõik teised võistlustel osalejad ei ole kas tahtlikult või lihtsalt teadmatusest arvestanud asjaoluga, et Paide keskväljaku ümberehitamiseks kehtivad ranged piirangud. Teatavasti asub Paide keskväljak Paide vanalinna muinsuskaitsealal, kus ehitamist ja ehitusmaterjale valides kehtivad kitsendused, mis tulenevad Paide vanalinna põhimäärusest ning Paide volikogu poolt vastu võetud Paide vanalinna arengukavast. Eelmärgitud õigusaktidest tuleneb, et muinsuskaitsealal asuval keskväljakul tuleb ehitamisel kasutada ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioone ning ehitusmaterjale. See puudutab näiteks katusekatteid, fassaadide viimistlust, arhitektuurseid detaile ja elemente ning ka tänavasillutist jne. Minu jaoks on näiteks täiesti mõistetamatu ja vastuvõetamatu idee katta keskväljak betoonplaatidega, kui ajalooliselt asus seal munakivisillutis. Sama oluline on ka ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku struktuuri, tänavatevõrgu, stiililise ja ajastulise mitmekesisuse, hoonestuse üldise ja kohaliku mastaabi, perspektiivvaadete ja muu vanalinnale iseloomuliku järgimine ehitiste püstitamisel ning ehitiste laiendamisel juurde-, peale- või allaehitamise teel. Eelmärgitu tähendab omakorda seda, et konkursi võidutööd ei ole kehtivat õigust rakendades võimalik realiseerida.
