Kui hästi Eesti linnud elavad?

Lääne-pöialpoiss Foto: Keskkonnaagentuur

4. aprillil tähistas kõigi looduslikult esinevate linnuliikide kaitset ja kasutust reguleeriv Euroopa Liidu linnudirektiiv 41. sünnipäeva. Väärikal sünnipäeval tuleb paraku tõdeda, et lindude olukord Eestis vajab tähelepanu.

 

Linde peetakse keskkonnaseisundi hindamisel väga headeks indikaatoriteks, kuna sulelised on mitmete ökosüsteemidega ja nende toimimisega väga tihedalt seotud. Seetõttu kajastuvad ökosüsteemides toimuvad muutused, sh ka kliimamuutused üsna kiiresti ka eri liikide populatsioonides.

Muutuva kliima ning järjest intensiivsema maakasutuse kontekstis annavad linnud meile olulist tagasisidet sellest, kuidas oleme oma ökosüsteemidega viimastel aastakümnetel ümber käinud.

Lindude tähtsust ei ole võimalik üle hinnata, sest tolmeldamine, seemnete levitamine ning kahjuritõrje on vaid mõned arvukatest „teenustest“, mida linnud ökosüsteemide lahutamatu lülina pakuvad.

Üks põnev uustulnuk ongi mainitud lääne-pöialpoiss, keda nähti Eestis esimest korda 1973. aastal.

Ligi 15 miljonit pesitsuspaari

Eestis kokku on loendatud 213 regulaarselt pesitsevat linnuliiki, kelle populatsioonide seisundi kohta tuleb linnudirektiivi järgi iga kuue aasta tagant Euroopa Komisjonile aruanne esitada.

Möödunud aasta keskel esitas Eesti aruande 2013.-2018. aastate kohta. Sisuliselt on tegu kõige põhjalikuma ametliku ülevaatega meie linnustiku hetkeolukorrast.

Lindude seisundiaruanne sisaldab kahte põhilist komponenti – populatsiooni suurust ja levikut ning nende muutuseid kirjeldavaid näitajaid.

Värskeima linnudirektiivi aruandega saab tutvuda Euroopa Keskkonnaagentuuri portaalis State of Nature 2020. Selle kohaselt pesitseb Eestis hinnanguliselt 10,3 – 14,9 miljonit pesitsuspaari haudelinde.

Arvukushinnangute tuletamiseks kasutatakse mitmete haudelinnustiku seiretööde (näiteks väikeste meresaarte haudelinnustik, rannaniitude haudelinnustik, jpt) käigus kogutavaid andmeid. Lisaks pesitsusarvukusele hinnatakse ka lühiajalist trendi, mis hõlmab möödunud 12 aastat ning pikaajalist trendi alates 1980. aastast.

Lisaks haudelindudele esitatakse seisundiaruanne 27 läbirändava liigi (1,8 – 3,9 mln isendit) ning 20 talvituva liigi populatsioonide kohta (3,7 – 7,9 mln isendit).

Aastatel 2007-2012 oli sulelisi Eestis rohkem – siis hinnati pesitsuspaaride arvuks 13,8 – 19,8 miljonit.

Kanaliste seisund on endiselt halb

Osal linnuliikidel läheb Eestis hästi. Kasvava arvukusega haudelinnuliike on 15%, stabiilse arvukusega haudelinnuliike 45%. Hea on näiteks musträsta, kühmnokk-luige, kuldhänilase, tamme-kirjurähni, hõbehaigru ja valge-toonekure kogukondadel.

Haudelinnuseltside lõikes on kõige halvemas seisus jätkuvalt kanalised. Seda nii Eestis kui Euroopas üldiselt. Viis liiki kuuest on nii lühiajalises (2007-2018) kui ka pikaajalises (1980-2018) plaanis langeva arvukusega.

Lisaks elupaikade kvaliteedi allakäigule on kanaliste elujärge mõjutanud kunstlikult kõrgeks aetud metssigade arvukus. Kuna meie kanalised on kõik maaspesitsejad, siis on metssead kanaliste elupaikades suureks ohuks nende sigimisedukusele.

Kanaliste olukorrale tõi leevendust Aafrika seakatku saabumine Eestisse 2014. aastal ning sellega kaasnenud metssea populatsiooni vähenemine. Kuid see osutus langusele vaid lühiajaliseks leevenduseks – ei metsise, tedre ega ka laanepüü populatsioonides pole usutavaid positiivseid suundumusi näha olnud.

Kadumas on ka meie rabades kunagi tüüpiliseks haudelinnuks olnud rabapüü, kelle levik piirdub tänaseks Kirde-Eesti suuremate soodega (Puhatu, Muraka). Rabapüüde kadumise peamine põhjus on kliimamuutused – sagedane lumeta talvede esinemine teeb lumivalge talvesulestikuga rabapüüst kiskjatele kerge saagi.

Märgaladel on seis parem

Üks olulisemaid tegevusi lindude olukorra parandamisel on olnud Natura 2000 kaitsealade võrgustiku loomine, mis on taganud meie märgalade kaitse. Turvaline elukeskkond meeldib sulelistele. 

Viimase 12 aastaga toimunud muutused näitavad, et märgalaökosüsteemide (meri, järved, sood) haudelinnustikus on langustrendiga liikide osakaal selgelt väiksem kui metsade, niitude ja kultuurmaastiku haudelindude seas. Nagu ka protsentidest nähtub, on märgalade kaitse olnud tulemuslik.

Märgalaökosüsteemide haudelindude liikidest on koguni kolmandik langustrendis. Enim on vähenenud näiteks viupardi, punapea-vardi, haha, tutkase, rabapüü ja välja-loorkulli arvukus. 

Metsadel, niitudel ja kultuurmaastikel pesitsevatest linnuliikidest on langeva trendiga 40%. Kõige karmimalt on vähenemine tabanud näiteks põldtsiitsitaja, sookiuru ja hänilase, kassikaku ja must-toonekure pesakondi. 

Pikaajalisi arvukuse trende vaadates on langustrendide osakaalud gruppide vahel võrreldavad – märgalalindudel 49% ning metsade, niitude ja kultuurmaastike lindudel 47%.

Eesti haudelinnupopulatsioonide võrdlus muu Euroopaga

Kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide poolt esitatud haudelinnupopulatsioonide aruannetes on nii pikaajalises kui ka lühiajalises perspektiivis langustrendiga liikide osakaal 25%.

Liidu musta lamba rollis on Ühendkuningriik, kus lühiajaline arvukuse trend on langenud 40%-l haudelinnu liikidest. Eesti vastav näitaja on 37%, Lätil 23%, Leedul 32% ning Soomel 29%.

Kui vaadelda arvukuse trende alates 1980. aastast, siis on langejate edetabeli esikolmik järgnev: Eesti 48%, Rootsi 41% ning Madalmaad 40%. 

Pikaajaliste langustrendide võrdlemisel tuleb olla ettevaatlik, kuna hinnatud arvukuse trendid sõltuvad suuresti riikide seireskeemide pikaajalisusest ning pikaajalised trendid võivad olla väheste andmete tõttu ekslikult hinnatud.

Näiteks kui Eesti ja Rootsi aruannetes olid haudelindude pikaajalistest arvukuse trendidest hindamata 3%, siis Soome puhul 19%, Läti puhul 16% ning Leedu puhul 7%. Eesti kuulub oma andmete kvaliteedi ja pikaajalisuse poolest rohkem Lääne-Euroopa riikide hulka.

Põllumajandus ja metsandus

Linnudirektiivi I lisas on nimetatud liigid, kelle kaitse vajab erilist tähelepanu. Eestis pesitseb selliseid 61 liiki. Nende seast arvukaimad on näiteks väike-kärbsenäpp, rukkirääk ja punaselg-õgija. Kõige haruldasemad aga habekakk, madukotkas ja tänaseks Eestis haudelinnuna väljasurnud siniraag. I lisa liikide puhul hinnatakse aruannetes ka surve- ja ohutegureid.

Euroopas on I lisa liikide olukord tervikuna parem (21%-l esitatud aruannetest on populatsioon langustrendis), Eestis on 36%-l I lisas nimetatud haudelindudel lühiajaline langustrend.

Lisas I on nimetatud linnuliigid, kelle kaitse tuleb tagada erikaitsealadega ja nende liikide kolm peamist survetegurit Eestis on põllumajandus (15% kõigist kirjeldatud surveteguritest), metsandus (14%) ning võõrliigid (12%).

Uustulnukad lõunast

Eesti haudelindude nimistus toimuvad alatasa muutused. Nii on meie pesitsejate nimistusse hiljuti lisandunud näiteks lääne-pöialpoiss, kes seoses kliima soojenemisega on siia jõudnud lõunapoolsetelt laiuskraadidelt. Lääne-pöialpoisi tuumiklevila piirneb Saksamaa, Austria, Tšehhi, Slovakkia ja Poolaga.

Kuigi võõrliigid ehk inimese poolt introdutseeritud meil looduslikult mitte esinevad liigid võivad olla ohuks kohalikele liikidele, pole uustulnukate saabumine alati halb, sest liigid laiendavad oma levilat ka loomulikul viisil. 

Näiteks kui mõnel lõunapoolse levikuga liigil läheb hästi, siis võib soodsate kliimaolude ja elupaikade olemasolu korral laieneda pesitsusasurkond põhjapoole. Kahtlemata tekitab see linnuvaatlejates suurt elevust, kui mõni uus liik rõngastajate kätte satub.

Üks põnev uustulnuk ongi mainitud lääne-pöialpoiss, keda nähti Eestis esimest korda 1973. aastal. Kabli linnujaama vaatlusandmetel tuvastati lääne-pöialpoissi arvukamalt 2016. aastal, ja see oli märk võimalikust pesitsemisest Eesti aladel. Liigi pesitsus leidis tõestust 2018. aastal Jaagupi külas Pärnumaal.