Mida vanad eestlased lihavõtte ajal tegid?
11. aprill 2020, 13:30
Kui tänapäeval on lihavõtte ajal põhiliseks meelelahutuseks munade värvimine ja magusate šokolaadimunade otsimine, siis vanad eestlased pidasid sel ajal oluliseks veel mitmeid muid tegevusi. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA paljastab, et lihavõtte paiku ehitati nii kiikesid kui viljeleti lausa maagiat.
Lihavõtted on liikuv püha, mille arvestamisel peetakse silmas kevadist pööripäeva ja täiskuud. Nimelt tähistatakse lihavõtteid esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva.
Noormehed käisid mune korjamas
Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.
Tuppa toodi pajuurvad
Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tasuks saadi mune. Üldse kuulusid tuppatoodud pajutibud lahutamatult pühade juurde. Kes polnud neid varem soetanud, tõi nad munavärvimise ajaks vaasi. Kui õitsesid sinililled, siis toodi tuppa ka sammalt ja esimesi kevadlilli. 20. sajandil oli tavaks ajatada selleks päevaks taldrikul või kausis muru, millele sai värvitud mune asetada. On valmistatud okstest ja samblast pesi, kuhu on pandud värvitud mune. Samuti ajatati hiirekõrvule igasuguseid oksi, millega ehiti tube.
Püstitati kiik
Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus ja seetõttu ka kindel algus ja lõpp. Kuna algus sattus olulisele kriitilisele päevale, siis tähendas see ühtaegu tervise, elujõu ja õnne loomist endale ja karjale. Kiige püstitamine oli noormeeste ülesanne, 19. sajandil toodi selle tasuks kiigeseppadele kindaid ja vöid, kindlasti aga ka mune. Kiikumine oli erakordselt oluline noorte lõbustus, mille juurde kuulusid laulmine, mängud, jõukatsumine, tantsud.
Järvamaal tehti lauahüppamist
Põhja- ja Kesk-Eestis tähistati lihavõtteid lauahüppamisega, mis oli noorte ja laste virtuoosne ettevõtmine. Kivile, kännule või postile asetatud laua kummaski otsas seisis hüppaja. Kui üks neist õhku hüppas, langes teine oma lauaotsaga vastu maad. Hüpata tuli nii täpselt, et õnnestus maanduda tagasi oma lauaotsale. Mänguna on lauahüppamist harrastatud tänini, mitte niipalju lihavõttepühadel kui suviti kiikumise asendajana. Sellegi tava siht oli algselt tervise ja õnne tagamine.
Harrastati maagiat
Nagu suurel nädalal nii ka lihavõtte ajal oli väikesi maagilisi tavasid, mille abiga sai kindlustada edu ja tervist. Enamasti on lihavõtte ajal keskendutud isiklikule edule: tuli vara tõusta, et, nagu kujundlikult on üteldud, vanakurat ei saaks ruunanahka silmile tõmmata. Päikesetõusu eelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse. 20. sajandi alguses on silmapesuvette kaabitud hõbedat või kasutatud pesemiseks pajuurbade vett. Kiiresti tuli väljast haarata ja tuppa tuua linnulaaste, et leiaks suvel palju linnupesi, rahakotte, usse jm.