Rotermanni soolalao uus näitus räägib suvitamisest ja puhkamisest Eestis 20. sajandil

Suvila. Foto: KV.EE

14. augustist ootab Eesti Arhitektuurimuuseum näitusele „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“, mis annab esmakordselt ülevaate Eesti rikkalikust nõukogudeaegsest puhke- ja suvilaarhitektuuri pärandist – hoonetest, mis muutsid puhkamise 20. sajandil suurele osale inimestest kättesaadavaks. Suvilast või puhkebaasist sai oluline tahk nõukogude aja elukorralduses.

 

Triin Ojari ja Epp Lankotsi kureeritud näituse ja sellega kaasneva raamatu tähelepanu keskpunktis on nõukogude ajal paljudele inimestele kättesaadavad olnud asutuste puhkebaasid, kalastus- ja jahibaasid, lastelaagrid ning loomulikult individuaalsuvilad. Raamatust leiab lisaks Triin Ojari ja Epp Lankotsi põhjalikele artiklitele suvilatest ja asutuse puhkebaasidest ka Mart Kalmu ülevaate sõdadevahelise Eesti puhkearhitektuurist ning Tiina Tammeti artikli puhkemaastikest ja aiakujundusest.

Massipuhkuse teke sellisena, nagu me seda tänapäeval teame, on seotud eelkõige Teise maailmasõja järgse heaoluühiskonna ülesehitamisega, mil puhkuse veetmine väljaspool kodu muutus laialt kättesaadavaks. Nõukogude Liidu tingimustes tähendas see riiklikult organiseeritud võimalusi vaba aja veetmiseks ja puhkeasutuste võrgu rajamist kui osa kommunistlikust õnnelubadusest. Ehkki puhata ihaldati kõige rohkem kuurortlinnade sanatooriumites ja need on puhkeehitistest seni enim arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud, ehitati nõukogude ajal Eestis massiliselt isiklikke suvilaid ja asutuste puhkebaase, samuti kämpinguid ja telkimislaagreid, turismibaase ning lastele pioneerilaagreid.

Arhitektile andsid sellised loodusesse sobitatud hooned võimaluse suuremaks mängulisuseks, sõltuvalt tellijast võis tulemuseks olla täie õigusega ajastu arhitektuuri paremikku kuuluv teos. Triin Ojari sõnul kogesid nad suvilateemat uurides ja näitust koostades suvilaomanike sooja ja lugupidavat suhtumist sellesse väikesesse, nappide olude kiuste parimal viisil ehitatud majja, kus nii hoone kui ka aia juures on näha inimeste ilumeelt ja isetegemise rõõmu. „Suvilas kohtuvad perekondlikud lood ja mälestused tööst, puhkusest ja pidudest. Nii tähistab mänguline suvilaarhitektuur nõukogude argielu helgemat poolt,“ ütleb Ojari.

Triin Ojari ja Epp Lankotsi kureeritud näituse ja sellega kaasneva raamatu tähelepanu keskpunktis on nõukogude ajal paljudele inimestele kättesaadavad olnud asutuste puhkebaasid, kalastus- ja jahibaasid, lastelaagrid ning loomulikult individuaalsuvilad.

Näitus on külastajaile avatud 14. augustist 29. novembrini. Näituse kaasprogrammis on nii kuraatorituurid, ringsõit suvituspiirkonda, lastelaagrid kui ka Elava ruumi sarja loeng ja vestlusõhtud. Koostöös Juliana kasvuhoonete ja Tallinna Botaanikaaiaga on Rotermanni soolalao terrassil kasvuhoone, kus kasvab suvila- ja aianduskooperatiiviski tuntud lilli ja vilju.

Suvila raamat on olemas ka inglise keeles – „Leisure Spaces. Holidays and Architecture in 20th Century Estonia“.