Eriolukorrast tingitud erakordne kevad nõudis eriliselt suurt pingutust lastelt, kuid eelkõige õpetajatelt. Tõenäoliselt oli suvepuhkus paljude teie jaoks mitte pikk-pikk-pikk, vaid ootamatult lühike, kuid loodetavasti sellest piisas, et oma patareid laadida täis. Ent samas minu viide „särasilmsetele rõõmupallidele“ võib-olla polegi nii liialdatud, sest paljud teist ja lastest kindlasti ootasid aega, et taas saaks koolimajja, sõprade ja kolleegide sekka ning ei peaks üksi kodus distantsõppe raames pead murdma.
Aga ma läheksin veel kord kevadesse ja tsiteeriksin pika lõigu haridusministrilt, kes kooliaasta lõpukõnes tänas ka õpetajaid:
Tänane päev on teile lõikusepühaks. Rahuldusetundega võite vaadata oma töö viljapäid. Need särasilmalised noored, kes lahkuvad teie hoole alt viivad endaga kaasa osa teie elust ja teie hingest, sest nad moodustavad suure tüki teie elutööst. Kolmekümne aastase pedagoogilise töö kestel, suudab õpetaja välja lasta vaid viis täielikku lendu kasvandikke. Te olete katsunud juhtida oma kasvandikke tõe ja õiguse radadele, olete varustanud neid eluvõitluse jaoks vajalike tööriistadega ja võitluse vahenditega. Täna tunnete eriti selgesti oma kutse tähtsust. Te hoiata oma käes noorsugu, sellega rahva ja riigi tulevikku. Teie töö on suur ja vastutusrikas, võtke vastu minu tõsine tänu tehtud töö ja nähtud vaeva eest.
Arvatavasti nii mõnigi tähelepanelikum kuulaja saalis mõistis, et mu tsitaat ei pärine sellest kevadest. Need sõnad, meie kõrvade jaoks võib-olla samuti pisut liialdavas väljendusviisis, lausus Eesti Vabariigi haridusminister kolonel Aleksander Jaaksoni 25. mail 1939. a.