/nginx/o/2020/09/02/13317766t1hbd77.jpg)
Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes osutas president Kersti Kaljulaid valusale tõele – Tallinna jõukuse tase on 135 protsenti ja ülejäänud Eesti jõukus vaid 55 protsenti Euroopa Liidu keskmisest elujärjest. Vahe on seega pea kahe ja poole kordne! Ja siin ei ole tegu mitte ainult ülemaailmse trendiga, vaid me oleme seda lõhet ise euroraha jagamisega võimendanud, kirjutab oma arvamusloos Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Lauri Läänemets.
Eesti inimarengu aruanne 2020 ütleb otsesõnu, et piirkondlik ebavõrdsus Eestis jätkuvalt suureneb, kuna ääremaadel elavate inimeste arv kahaneb. Mitmetele edulugudele vaatamata on paljudes piirkondades järjest vähem majandustegevust, seega ka töökohti, mille nappus sunnib inimesi pealinna lahkuma.
Praxises koostatud Euroopa Liidu struktuurivahendite jaotamise analüüs näitas, et suuremad keskused said palju rohkem eurotoetusi, mis omakorda on aidanud kasvatada keskuse ja ääremaa vahelist arengulõhet.
Üleriiklikud konkurentsil põhinevad toetusmeetmed – parem projekt saab raha - tähendab, et väiksemad kohad on pandud võistlema Harjumaa jõukuse ja sinna koondunud teadmistega. Tänu sellele kuhjubki raha järjest rohkem pealinna ja selle ümbrusesse ning regionaalne ebavõrdsus süveneb veelgi.
Eesti inimarengu aruanne 2020 ütleb otsesõnu, et piirkondlik ebavõrdsus Eestis jätkuvalt suureneb, kuna ääremaadel elavate inimeste arv kahaneb. Mitmetele edulugudele vaatamata on paljudes piirkondades järjest vähem majandustegevust, seega ka töökohti, mille nappus sunnib inimesi pealinna lahkuma.
Samuti on probleemiks asjaolu, et valitsuse koostatud universaalsed toetusmeetmed ei sobi igale piirkonnale. Näiteks kui Harjumaal on vaja toetada ettevõtete arenguhüpet, siis Lääne-Eestis hoopis ettevõtete loomist või on sotsiaaltranspordi korraldamise tingimused tehtud suuremate linnade, mitte väikese Setomaa järgi.
Mõned sajad miljonid eurod regionaalarengu toetuseks ja isegi koroonakriisist tingitud rahasüstid ei suuda väärata euromiljardite mõju, kui nende jagamisel ei arvestata Eesti eripärade ja piirkondlike vajadustega.
Sellega ei saa kuidagi leppida, et euroraha või täpsemalt öeldes selle jaotamine hoopis võimendab regionaalseid erinevusi. Hädavajalik on tuua senisesse korda pööre.
Ukse ees seisab uus Euroopa Liidu rahastusperiood. Aastatel 2021- 2027 on Eestil kasutada 3 miljardi euro eest Euroopa ühtekuuluvuspoliitika vahendeid ja 1,1 miljardi euro suurune taastefond. Hetkel valitsuse laual olev eelnõu näeb ette nende miljardite jaotamise sarnaselt varasemale korrale. Sel juhul ei muutuks midagi - Eesti ääremaad peavad jätkuvalt võistlema Tallinnaga samas kaaluklassis.
Kui soovime mõjutada töökohtade püsimist ja loomist Eesti väikelinnades- ja maapiirkondades, siis tuleb anda kolmandik eurorahast piirkondadesse otsustamiseks. Lisaks tuleb regionaalse arengulõhe vähendamiseks suunata rohkem euroraha sinna, kus ääremaastumine on ulatuslikum, mitte panna kõige nõrgemaid tugevamatega konkureerima.
Nii anname kohapeale hoovad, millega omavalitsused, ettevõtted ja vabaühendused suudavad omavahelises koostöös ääremaastumist pidurdada. Tõmbekeskuste kõrval peab arenema ka ülejäänud Eesti.
/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)