„Täna ei räägi me petukõnede puhul enam kõnest, kus kurjategija helistab, teeskleb pangatöötajat ja küsib pangakaardi andmeid. Kurjategijad võltsivad numbrinäitu ja klient näeb panga infotelefoni numbrit või väga sarnast numbrit. Kurjategijad kasutavad suunamist, ootemuusikat, loevad kliendile ette tema isikukoodi või teisi isikuandmeid ja kasutavad kõikvõimalike vahendeid, et luua ohvrile illusioon, et ta tõepoolest räägib pangatöötajaga. Seejärel rõhutakse inimese emotsioonidele, tekitatakse hirm ja arusaam, et tegutseda on vaja kiiesti. Ohvri telefonile saabuvad mobiil-ID või Smart-ID autentimispäringud ja ohver arvab, et „pangatöötaja“ identifitseerib teda. Taustal logib aga kurjategija tema internetipanka sisse. Seejärel algatab kurjategija sealt makseid, tihti just välismakseid, katkestab kliendi hoiuseid, vormistab väikelaenulepinguid jne. Samal ajal saabuvad ohvri telefonile mobiil-ID või Smart-ID teated tehingu allkirjastamiseks. Kui ohver sisestab oma PIN2-koodi, siis ongi kurjategija oma eesmärgi saavutanud. Olles juba ohvri n-ö konksu otsa saanud toimetavad kurjategijad tema kontol nii kaua kui võimalik ja üritavad maksimaalselt ohvri heausksust ära kasutada. Kurjategijad algatavad ühe uusi tehinguid ja ohvri telefonile saabuvad uued allkirjastamisteatised.
Kurjategijad saadavad ka SMS-e, milles palutakse klõpsata sõnumis toodud lingile, et uuendada oma Smart-ID profiili või sertifikaate. Need lingid viivad näiliselt panga lehele, mis on aga võltsitud ja taas on kurjategijate eesmärgiks saada ohver sisestama oma PIN-koode.