R, 9.12.2022

Raamatukogud pürgivad inimestele lähemale

Urmas Glase
Raamatukogud pürgivad inimestele lähemale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Järva valla raamatukogu direktori Karmen Velit­schinsky meelest peab raamat ajale vastu, sest elektroonilised lugerid, mis ennustasid raamatuvirnadele lõppu, pole läbi löönud.
Järva valla raamatukogu direktori Karmen Velit­schinsky meelest peab raamat ajale vastu, sest elektroonilised lugerid, mis ennustasid raamatuvirnadele lõppu, pole läbi löönud. Foto: Dmitri Kotjuh
  • Vallaraamatukogu kodulehelt saab raamatute kohta lugemissoovitusi
  • Raamatukogude ühendasutuse direktor kolis Koiki Tartust ja avastab Järvamaad
  • Järva vallas on 15 raamatukogu, enamuse olmetingimused ootavad parandamist
  • Iga kuu ilmuvast 150 raamatust jõuab kogude valikusse ligikaudu 40

Kümme kuud tagasi seadis Järva vallaraamatukogu direktoriks valitud elupõline tartlane Karmen Velitschinsky Koigi raamatukogusse sisse töökabineti ja hakkas järvalaseks.

Selle ajaga on raamatukogu muutunud nähtavamaks: veebis on kodulehekülg ja Facebookis sotsiaalmeediakonto, kus tutvustada uusi raamatuid, anda lugemissoovitusi ja avaldada uudiseid. «Loen ise palju ja annan raamatusoovitusi, palun ka lugejatel oma lugemiselamusi jagada,» ütleb Velitschinsky. «Ega raamatukogudel ole palju väljundeid, kus uusi lugejaid värvata, aga inimestele on vaja lähemale saada.»

Enda tutvustuseks ütleb Velitschinsky, et lõpetas eelmisel kevadel kultuurikorralduse magistriõppe ja see avas võimaluse tööalaselt edasi minna. «Tegin eeltööd ja see koht oleks mind justkui oodanud,» sõnab ta.

Maale ära tuli Karmen Velitschinsky Tartu linnaraamatukogust.

Varasemast seob teda Järvamaaga ülikooliaegne praktika Vargamäel Tammsaare muuseumis. Sellest sündis suvel muuseumi ja raamatukogu koostöös Kristiina Ehini luulekogu esitluskontsert.

Velitschinsky ei pidanud mõistlikuks iga päev kaks tundi Tartu vahet sõita, vaid kolis Koiki. «Aeg on liiga kallis, et seda sõitmisele raisata. Kohalikuna läheb tööle jalutamiseks viis minutit. Saan aega rohkem mõtlemisele kulutada. Aiamaad mul Koigis ei ole, kuigi pakutakse,» lausub ta.

Velitschinsky lisab, et kui neli kuud katseaega läbi sai, oli tal tunne, nagu oleks elanud kohapeal juba mitu aastat – teda on hästi vastu võetud.

Hobidest nimetab Karmen Velitschinsky üht – teatris käimist. Selleks on Kesk-Eesti väga hea koht, sest Viljandisse, Tartusse, Rakverre või Tallinna on ühtviisi lühike maa. «Tartu järele ma ei igatse. Ega ma sealgi igal õhtul linna peal või kaubanduskeskustes käinud,» ütleb ta. «Siin on juhtunud, et lähen pühapäeva õhtul Paidesse ehituspoodi ja avastan, et kell 16 pandi uksed kinni. Siis olen küll enda üle naerma puhkenud.»

Töö tulemus, mida Järva vallavalitsus raamatukogu uuelt juhilt esimeses järjekorras ootas, polnud kergete killast.

Suureks liitunud väikevaldade väikesed rahvaraamatukogud olid 30 aastat töötanud muutumatul kujul ning uue juhi ülesanne oli need liita ühtse juhtimise alla, optimeerida teenust ja tagada selle kättesaadavus enim külastataval ajal.

1. oktoobrist on töötajaid vähem ja lahtiolekuajad uueks timmitud. Muutused pole kunagi lihtsad, tekitavad pingeid ja sisu tuleb palju seletada nii töötajatele, otsustajatele vallavalitsuses kui ka lugejatele.

Järva vallas on 15 raamatukogu, mis asuvad üksteisest kümnete kilomeetrite kaugusel ja juhil kogu aeg igal pool kohal olla pole võimalik. Suur osa töösuhtlusest käib direktoril alluvatega telefoni teel ja e-kirju vahetades. «Vahemaad ja liikuma pääsemine on Järva vallas probleem. Raamatuid võiks kogude vahel valla sees paindlikult laenutada, aga ühendusi pole, Koigist Albusse raamatut saata ei saa,» lausub ta. «Tahtsin inimest Järva-Jaanist Tartusse koolitusele saata, aga bussi ei lähe!»

Silmatorkav muutus on see, et riiulid on hõredamaks jäänud. «Meil on palju raamatuid, mida aastakümneid pole keegi lugenud. Isegi Lenini teosed olid veel alles! Kohalik raamatukogu ei pea olema nagu arhiiv, vaid hoidma kogud värskena,» ütleb ta.

Mahakantud raamatuid, mida on tänavu juba tuhandeid, ei visata kohe ära, vaid need saavad soovijad endale.

Eestis ilmub kuus uusi raamatuid ligi 150. Neist komplekteerib Järvamaa keskraamatukogu iga kuu rahvaraamatute tellimusel valiku, nii 40 raamatut. «Kui ilmub Mihkel Raua uus raamat või Mart Juur teleris annab raamatusoovituse, suureneb huvi kohe ja raamat peab olema riiulilt võtta,» selgitab Velitschinsky. «Paari aastaga lugeja huvi praeguse uudiskirjanduse vastu raugeb, seetõttu peab värsket kogu aeg juurde tulema. Kui mõnel inimesel on huvi spetsiifilisema raamatu vastu, siis saab seda keskraamatukogust tellida.»

Tüüpiline lugeja on Karmen Velitschinsky selgitusel keskealine naisterahvas, kes laenutab ajaviitekirjandust, naistekaid, nagu öeldakse. Mehi on vähem, aga nemad tunnevad rohkem huvi ajaloo vastu.

Minevad on Põhjamaade autorite kriminaalromaanid. Eesti kirjandust loetakse väga hea meelega. «Kirjastused annavad välja kordustrükke. Näiteks «Talve» mängufilmi järel taasilmusid Oskar Lutsu teosed,» ütleb ta. «Palju oleneb sellest, mida kirjastused rohkem reklaamivad.»

Velitschinsky lisab, et Järva vallas pole lugeja sugugi teistsugune kui Tartus.

Luule on tõsine asi ja seda võetakse lugeda harvem. Hooajaliselt lähevad aiandusteatmikud või horoskoobid. «Eneseabiraamatuid ei julgeta tihti võtta. Ilmselt mõnigi pelgab, mida tuttav raamatukoguhoidja niimoodi temast arvab,» märgib ta.

Iga raamatukogutöötaja tunneb oma püsilugejaid nägupidi. Päevas käib valla raamatukogudes kümmekond laenutajat.

Tõsine proovikivi on, kuidas tuua raamatute juurde rohkem inimesi, eriti lapsi. Karmen Velitschinsky toob heaks näiteks Peetri raamatukogu, mis on haldushoone fuajees, kust viib tee kooli, arsti juurde ja spordisaali.

Velitschinsky meelest pole raamatukoguhoidja mõju lapse lugemishimule suur, kui vanemad ei tee põhitööd ära. «Kaasajal antakse välja palju ilusaid ja toredaid lasteraamatuid. Lastevanematelegi ei tee nende lugemine paha, et laste- ja noortemaailmast paremini aru saada,» soovitab ta.

Velitschinsky lisab, et Koigis lähevad lapsed bussi ootama võimlasse, mitte raamatukogusse, kuigi võiks. «Öelgem ausalt, et meil ja teistes raamatukogudes pole pakkuda nüüdisaegset keskkonda,» ütleb ta. «Koerus küsis üks noormees meilt kohta kaugtöö tegemiseks, kuid ei soovinud nõukogudeaegse sisustusega ruumi.»

Koigis on Velitschinsky selgitusel raamatukogul kavas kolida kooliga ühe katuse alla, sest mõis on ilus ja osa ruume kasutamata. «Siis saame ka kooliraamatukogu ülesanded üle võtta, nagu Imaveres juba tegime. Mõistlik on olla asutustel koos seal, kus inimesed käivad,» lausub ta.

Tulevikku silmas pidades märgib Velitschinsky veel, et ka Päinurmes vahetab raamatukogu päevakeskusega ruumid, et mõlemale paremad tingimused luua. Raamatukogu saab värskemad ruumid ka Aravetele.

Järva valla arenguplaani­desse on kirjutanud raamatukogude muutmine kogukonnakeskusteks. Karmen Velitschinsky ei vaidle sellele vastu, kuid möönab, et raamatukogu roll pole üksnes riiulist lugejale raamatut ulatada, vaid kogu haldamise, süstematiseerimise ja uuendamisega tuleb teha sisutööd kogu aeg ja see on ajamahukas.

«Rulluiskude laenutus ei peaks olema raamatukoguhoidja ülesanne. Mõnel pool on raamatukogus postipunkt, mis võtab töötajalt palju aega ega õigusta lootust, et äkki võtab inimene lisaks mõne raamatu,» arutleb Velitschinsky.

Et raamatukogud saaksid haakuvaid kõrvaltegevusi inimestele pakkuda, tuleb tema meelest olmesse investeerida.»

Soolikakujulises Järva vallas on aina vähem inimesi ja endiselt palju raamatukogusid, mis sunnib mõtlema alternatiivi­dele. Ükski seadus ei nõua, et kõik 15 raamatukogu peavad aegade lõpuni alles jääma.

«Suvest saab veebi kaudu igaüks end ID-kaardiga lugejaks registreerida ja raamatuid tellida, kuigi neile tuleb ikka järele tulla. Tulevikuteenus on raamatute tagastamine kasti, mis juba toimib Peetris ja Koerus, nagu ka laenutusautomaadid,» ütleb Velit­schinsky. «Mulle meeldib raamatukogubussi idee, mis viib raamatu lugejale kohale.»

Karmen Velitschinsky pole raamatukogus töötanud kogu elu. «35aastaselt tundsin, et ei taha terve elu kaupluses müüjana töötada ja saada ostjatelt pahandada asjade eest, mis minust ei sõltu,» selgitab ta. «Tundsin, et minus on midagi enamat. Raamatukogus töötades rikkaks ei saa, aga mulle on raamatud ja lugemine kogu aeg meeldinud. Nii otsustasin kümne aasta eest raamatukogundust õppima minna.»

Velitschinsky sõnab, et talle tuli alguses üllatusena, et erialas on nii palju nüüdisaegset infoteadust. «Ülikoolis pakuti raamatukogunduse bakalaureuseõppe ajal tööd linnaraamatukogusse, algul poole kohaga väiksema lapse kõrvalt, hiljem juba põhikohaga. Tööl mõistsin, et vaatamata ülikooliaastatele tekib asutuse toimimisest õige arusaam ikkagi vahetu töö käigus,» meenutab ta.

Järva vallavolikogu hiljutiste poliitiliste virvenduste ajal kirjutasid umbusaldajad ühele paberile etteheite, et kogukondadega pole raamatukogu muutused läbi arutatud, kuid koalitsiooni remondi käigus on nurin sumbunud.

Karmen Velitschinsky ütleb, et paljudel kultuuriasutustel on ümber hulk inimesi, saadakse kokku, antakse nõu ja aruta­takse. Tema avastas, et on raamatukogus üksi. «Nüüd on meil ka seitsmeliikmeline nõukogu, nõuandev seltskond kultuurihuvilisi inimesi valla eri piirkondadest, kes oma kodukandi inimesi hästi tunnevad,» selgitab ta. «Ootan neilt tuge nii igapäevategevuste parendamisel kui ka pikemaajalises arendustegevuses. Loodan nad lähiajal esimest korda kokku kutsuda.»

Märksõnad
Tagasi üles