Eesti Noorsooteater ootab paberkirju

Foto: Pixabay

Eesti Noorsooteater,  Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood juhivad tähelepanu käsitsi kirjutatud kirjade väärtuslikkusele nii ajaloo ja lugude allikana kui ka käelist tegevust ja mõtlemist arendava tegevusena. 

Mitmed uuringud on osutanud käsitsi kirjutamise kasudele, viimati tõi ERR-i teadusportaal välja Audrey van der Meeri ja ta Norra Teaduse ja Tehnika Ülikooli kolleegide uuringu, mille järgi kirjatähtedega kirjutades ehk käsitsi pliiatsiga kirjajooni vedades elavneb aju suuremas mahus ja ergastuvad keerukamad närvirakuvõrgud. 

Septembris esietendunud lavastus „IRIKKIRI” tegeleb paberi kui mitmeti kasutatava materjali ning kirjutamisega sõpruse ja olemasolemise teenistuses. Lavastajate Tiina Mölderi ja Christin Tauli lavastus tõi uuesti teatrilavale käsitsi kirjutamise tähenduse ja olulisuse. Et luua lastele võimalusi kogeda kirjade käsitsi kirjutamist ja saatmist, ootab Noorsooteater paberil kirju teatrile, mõnele näitlejale või lavastuse tegelasele, näiteks metsale, oravale, sipelgale, kaelkirjakule ja elevandile. Võib juhtuda, et mõni kiri on näha lavastuse kirjade metsas, kus saab jalutada pärast etendust.

Eesti Noorsooteater kutsub ka koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja ühendusega Eesti Elulood osalema kogumisvõistlusel „Kirjad minu elus”. 

Eesti Noorsooteatri kunstilise juhi Mirko Rajase sõnul on lastel ja noortel oma küsimustega suur roll motiveerida vanemaid või vanavanemaid oma kogemusi jagama.

„Kuna paberile kirjutatud kirjad on praeguseks ajalukku kadunud nähtus, kutsume üles saatma Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi nii kirjavahetusi kui ka mälestusi ja mõtisklusi sellest, mida on tähendanud kirjade vahetamine,” ütles ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo.

Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadur Leena Kurvet-Käosaare sõnul on kirjavahetused pikka aega olnud kõige tavalisem elulookirjutuse praktika, mis pakub väärtuslikku ainest nii igapäevase elu kui ka mingi ajastu kultuuriprotsesside uurimisel. 

Arhiivis on Kurvet-Käosaare sõnul hoiul paljude kultuurilooliselt oluliste isikute – kirjanike, kirjastajate, kirjanduselu võtmefiguuride jt – kirjavahetused. Arhiivi on jõudnud aga ka mitmeid tavainimeste kirjavahetusi, näiteks kirjavahetusi perekonnaliikmete ja sõprade vahel üle raudse eesriide.

Eesti Noorsooteatri kunstilise juhi Mirko Rajase sõnul on lastel ja noortel oma küsimustega suur roll motiveerida vanemaid või vanavanemaid oma kogemusi jagama. Kas oli neil kirjasõpru? Kellega nad kirju vahetasid? Mis kirjades köitis? „Paberil kirjade kirjutamine on üks teema, mis põlvkondi eristab, aga see võiks olla ühtlasi põlvkondi ühendav jututeema,” ütles Rajas. 

Maarja Hollo kutsub Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi saatma nii kodus hoiul olevaid kirjavahetusi kui ka mälestusi kirjavahetuste pidamise kohta.