Kirjanik Tõnu Õnnepalu leiab sügisel rõõmu lihtsast aednikutööst

Kirjanik Tõnu Õnnepalu eelistas ajakirjanikuga kohtuda Kuremaa mõisa pargis, sest lähedal asuvas Karukäpa puukoolis on ta enda sõnul liiga vähe aega töötanud.  Foto: Margus Ansu

Kohtun kirjanik Tõnu Õnnepaluga haruldaselt helgel ja päikselisel sügispäeval Kuremaa mõisas. Miks seal? Sest nii ta soovis. Õigupoolest töötab kirjanik nüüd Jõgevamaal.

Aga mitte kirjanikuna, vähemalt otseselt. Hoopis puukooli töötajana. Ja enda sõnul oleks tal olnud ebamugav mind vastu võtta seal, kus teised tööd teevad. Et tema on ainult kaks kuud puukoolis ametis olnud, ülejäänud palju kauem, aga siis tuleb ajakirjandus ja... Imelik olnuks, arvab ta.

Pealegi on mõis ja selle park ääretult ilusad, lisab ta.

Õnnepalu on Tartu ülikoolis õppinud bioloogiat ja ökoloogiat ning lõpetanud selle cum laude. Seega töö puukoolis pole mingi keskeakriis, kuigi selleks olekski ehk juba natuke hilja, naerab kirjanik. «Võib-olla mingi kriisilahendus ka on, olen igatsenud sellist tööd ja elu,» ütleb ta.

Aga mitte kirjanikuna, vähemalt otseselt. Hoopis puukooli töötajana. Ja enda sõnul oleks tal olnud ebamugav mind vastu võtta seal, kus teised tööd teevad.

Ta ütleb seda naeratades. Tegelikult naeratab ta suurema osa ajast. On see teatud tüüpi enesekaitsenaeratus? Püüan vestluse edenedes aru saada.

Inimeste keskel

Puukooli sattus Õnnepalu tuttava tuttava kaudu, kui rääkis, et tahab tööle minna ja aiandus on ainuke lihttöö, mida ta tunneb ja oskab. Kas ta esialgu pelgas, et võib-olla teda kui kirjanikku ei võeta sellises ametis tõsiselt?

Pelgas küll. Kartis ka, kas ta ikka saab hakkama, aga töö on võrdlemisi lihtne ja vaheldusrikas, ei tee kaua järjest sama asja, möönis ta. Peamised tööülesanded on kaevamine, pakkimine, sidumine ja lõikamine. Veel meeldib talle, et saab lihtsalt meeskonnas olla.

«Vilsandil olen palju rohkem üksi, nüüd inimeste keskel olemist naudin väga.» Pealegi, puukoolis on tarvis kaheksa tundi õues olla. Ja see omakorda on sügise pidamiseks väga õige.

Õigupoolest, kirjanik saanuks ka teisiti. Kahel korral on Õnnepalu valitud kirjanikupalga saajaks. Ja kahel korral on ta sellest loobunud. 2019. aasta palgast loobumise kohta ütles ta, et sai šoki, kui nägi Maalehes ilmunud pilti, kus «nägu oli pangakaardile löödud».

«Solvusin ja mõtlesin, kas tõesti nii suhtutaksegi,» ütles ta. Justkui oleks ta väljavalituks saamisega millegi inetuga hakkama saanud, mistõttu peab nüüd hakkama ennast iga päev õigustama.

Ehkki siis oli Õnnepalul viimase nelja aasta jooksul neli raamatut välja tulnud ja ta leidis, et kirjanikupalk oleks justkui õigustatud, ei arva ta sugugi, et kirjutada meeldimine peaks tingimata tähendama, et ta selle eest palka peab saama.

«Kui ma ütlen, et olen kirjanik, ja ma isegi ei tea, kas ma olen või ei, ma ei tea, mis see kirjaniku identiteet on,» mõtiskleb ta. «See pole mingi amet nagu puukooli tööline... või autojuht... või president... Kirjanikuks olemine tähendab paljuski seda, et inimene on terve elu võrdlemisi üksik. Aga elus ongi vähe inimesi, kellega hingesugulust tunda annab.»

Ei soovita kirjanik olla

Kirjanikuks olemine on miski, mida Õnnepalu kindlasti ei soovita. Teisalt ütleb ta, et kirjutamine on talle olnud kindlasti elupäästev tegevus. «Teraapia on veel vähe öeldud... kirjutamisega olen ma kuidagi ellu jäänud, üle saanud... keegi ei taha valu. Aga ka valu on osa meie olemusest, seda ära võtta ei saagi.»

Samas ei peaks tema hinnangul kirjutamisest ka liiga piinarikast muljet jätma. Ja ehkki ta kellelegi seda elukutset ei soovita, ütleb ta, et seda ei saa ka keelata. Ettevaatlik tuleb aga olla armetuses vegeteerimisega.

«Kultuurkapitalilt ei saa keegi palju raha, aga kui keegi midagi saab, peab ta hakkama seda õigustama, õnnelikuks see kedagi ei tee... Armetus võib kujuneda surnud ringiks,» hoiatab ta.

Alati on elus halvemaid ja paremaid variante. Aga me ei tea kunagi täpselt ette, mis on vale valik, leiab ta. «Muud polegi, kui tuleb katsuda parema äranägemise ja südame järgi elada,» mõtiskleb kirjanik. «Hea küll, kui läks valesti, siis läks. Kui aga inimene püüab kavaldada ja läheb siis alt, on veel valusam,» ütleb ta.

Kavaldamiseks peab ta seda, kui inimene teeb midagi, mida ei pea päriselt õigeks, aga arvab, et saab mingi skeemiga kuidagi lihtsamalt oma elu ära elada.

Lõplikku head pole Õnnepalu arvates nagunii mitte kuskil. Seda tahtagi olla vale. Eriti, kui on tegemist teise inimesega.

«Kujutad ette ideaali, asetad teise inimese sellesse ja kui ta hakkab välja tungima, on konflikt majas,» lausub ta.

Sama inimesega elu lõpuni koos elada ongi tema arvates raske. «See on suur töö. Aga võib-olla tasub see ka ära. Sest suur töö on ka uue inimesega. Ja võimalus lõpmatult valida pole ka kerge. Viimaks tuleb ikka pettuda.»

Seetõttu ei pea Õnnepalu vajalikuks kohtuda ka kirjanikega, kellest ta palju peab. «Tean, et parim osa neist on juba kaante vahel. Kohtumine võib olla huvitav ja tore, aga kahjuks näen alati ka inimeste puudusi, nõrkusi,» ütleb ta.

Ise ta praegu midagi ei kirjuta. Aga kirjaniku elu ongi kogumine. Kui tulevad külmad ja lumi, lõpeb töö puukoolis ja kirjanik läheb Vilsandile tagasi. «Kui tuleb pikk vaba talv, äkki siis kirjutan,» pakub ta. Kevadel aga tahab ta tagasi tulla.

Jõuan järeldusele, et vist ikka pole tema näol enesekaitsenaeratus. Vist ongi nii, et ta vaatab kõike kui paratamatust. Ja kui miski on juba paratamatu, võib sellesse suhtuda kui millessegi traagilisse. Või siis selle üle muiata.

33 aastat vabakutselisena

• 13. septembril 1962 agronoomi ja raamatupidaja pojana Tallinnas Nõmmel sündinud Tõnu Õnnepalu on avaldanud raamatuid ka Emil Tode ja Anton Nigovi kirjanikunime all.

• Õppis Tartu ülikoolis botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas eriala 1985 cum laude.

• Aastast 1987 vabakutseline kirjanik ja tõlkija.

• Avaldanud luulekogusid, romaane, näidendeid, tõlkeid, arvustusi ja esseesid.

• Aastail 2016 ja 2019 loobus kirjanikupalgast, kuigi ta osutus selle saamiseks väljavalituks.