Enesetappude arvu puhul on juhus seaduspärast intrigeerivam

Kuido Saarpuu
Copy
Koroonaviiruse pandeemia alguses kahanesid enesetappudega seotud päringud Google otsingumootoris – teadlaste arvates võib tulla kriisiolukorras enesetappude kasv mõningase viiteajaga.
Koroonaviiruse pandeemia alguses kahanesid enesetappudega seotud päringud Google otsingumootoris – teadlaste arvates võib tulla kriisiolukorras enesetappude kasv mõningase viiteajaga. Foto: Shutterstock

Tänavu maailma tabanud koroonapandeemia pani paljusid otsima vastust küsimusele, milline mõju on olnud keerulistel oludel enesetappude arvule.

Statistikablogis kirjutatakse, et paraku kiputakse üksikute arvude põhjal tegema ennatlikke järeldusi ning juhuslikele varieeruvustele omistatakse oluliselt suurem tähendus, kui pika aja jooksul kujunenud seaduspäradele.

Eestis on enesetappude arv aastas jäänud viimastel aastatel 200–300 vahele, mõnel aastal ka veidi alla selle. Enesetappude arvu muutust tuleks vaadata pikema perioodi põhjal, et juhuslikud kõikumised ei saaks teenimatut tähelepanu. Koroonaviiruse mõju kohta suitsiidide arvule on igasuguste järelduste tegemine ennatlik ja eksitav. Küll aga saab öelda, millist mõju omas enesetappude arvule näiteks kümne aasta tagune majanduskriis.

2009. aastal sooritati küll varasemaga võrreldes rohkem enesetappe, kuid pelgalt selle teadmise pealt ei saa väita, et põhjuseks oli majanduskriis. Sama hästi võis see olla juhuslik kokkulangevus.

Koroonaviiruse mõju kohta suitsiidide arvule on igasuguste järelduste tegemine ennatlik ja eksitav. Küll aga saab öelda, millist mõju omas enesetappude arvule näiteks kümne aasta tagune majanduskriis.

Tegelikkuses on enesetappude arvu muutuse vaatamiseks ka kümme aastat lühike aeg. Saamaks veelgi selgemat ülevaadet, tuleks vaadata tagasi 90-ndate alguseni. Seda tehes näeme, et suitsiidide arv on 1992. aastaga võrreldes vähenenud üle kolme korra. Kõige kiiremini vähenes enesetappude arv aastatel 1994–2006 ning pärast seda on vähenemine aeglustunud.

Tagasi üles