Vana toriseja ehk lugu südamlikust põikpeast

Foto: Maris Savik

Sügise hakul esietendus Rakvere Teatris Eili Neuhausi uuslavastus „Kõike head, vana toriseja”, mis etendub 27. novembril ka Türi kultuurikeskuses. 

Nimiosalist kehastav Tarvo Sõmer andis intervjuu, kus avab oma tegelaskuju tagamaid ja arutleb lavastuses tõstatatud teemade üle.

Kes on vana toriseja ja milline on tema maailm?

See vana toriseja peaks olema tuttav väga paljudele inimestele. Ma usun, et tema tüüpi inimesi on maailmas palju. Inimesi, kes on ületanud teatud vanuse ning kellel on oma väga kindel, juurdunud ja muutumatu maailmapilt, mille järgi nad elavad. Minule tuleb selles loos väga palju tuttavat ette – oma isast ja teistest tuttavatest vanematest meestest ja ka naistest.

Kas sa ka iseennast seal ära tunned – toriseja Eskos või tema kindlaks kujunenud tõekspidamistes ja harjumustes?

Ennast on raske kõrvalt näha. Mulle tundub, et olen pehme loomuga, järeleandlik ja hea inimene, aga tegelikult ei pruugi minapilt alati kattuda sellega, mida teised sinus näevad. Ja eks see pahatihti nii olegi.

Küllap olen teinekord ikka neid jonnisarvi näidanud ja ajanud asju nii nagu mina ise õigeks pean.

Eks veidi mõjutab mu vaateid ka see, et toriseja Esko on mõnevõrra vanem kui mina – mul on sinnamaani veel mõned aastad minna. See on teinud mängimise ka veidi raskemaks – sest vanus ja elukogemus ei anna veel päris seda mõõtu välja.

Foto: Maris Savik

Kui saaksid, kas tahaksid anda torisejale mingeid nõuandeid?

Noh, seal loos see olukord on üsna keeruline – Esko lapsed tulevad teda vanadekodusse viima, ehkki mees on enda arvates veel täies elujõus ja toimetab ringi ning ei ole kuhugi minemas. Samas saab ta aru, et kui ta ei lähe, siis lapselast ei sünni. Ta seisab raske või võimatu valiku ees – nõu ongi keeruline anda, sest head lahendust ei ole.

Eks ta ole – kurbnaljakas. Ta ei ole lahtine komöödia, kus rahvas käega vastu põlve taob ja naerab – seda taotlust meil pole olnud. Nii autor Tuomas Kyrö kui dramatiseerija Urmas Lennuk on väga hästi suutnud ära tabada nutu ja naeru piiripeale mineku. Muigad, kuid samas on kurb ja siis vastupidi.

Kevadine prooviprotsess oli tavapärasest erinev – nädal enne esietendust kuulutati välja eriolukord ja järsku jäi kõik pooleli. Kuidas see mõjus?

Sellist kogemust ei ole ei ole mul varem olnud. Vaatamata kõigele oli sel korral pikk paus hea, sest tuli enne esietendust. Kui oleksime jõudnud välja tulla, oleks lugu jäänud rohkem pooleli, aga nüüd katkes prooviprotsess. Jäi enda sisse laagerduma.

Nende nelja ja poole kuu jooksul tuli loomulikult hoida materjali enda sees värskena – teha iseseisvalt tööd. Kui poleks teksti vahepeal vaadanud, oleks raske. Loomulikult oli see olukord erakordne kõigile.

Mis sa arvad, kas sellised nö vanad torisejad tulevad teatrisse seda lavastust vaatama?

Ma arvan, et nad käivad ikka teatris, aga ega nad ennast ära ei tunne tingimata. Küllap see vana toriseja vaatab, et see vana juurikas laval küll minu moodi ei ole, see on ju täitsa põikpea. Aga võib-olla on mingid asjad ikka äratuntavad.