Kuuesajast jõulu- ja näärikaardist sai näitus

Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga muuseumimaja perenaine Silva Kärner seadis näituse väljapanekusse 610 viimase 70 aasta joooksul tema pereliikmetele saadetud nääri- ja jõulukaarti.

Silva Kärner võtab  laualt kätte ühe kaardi, mille pöördelt on näha, et see on kirjutatud 22. detsemnbril 1954 ja saatjaks Tallinna tädid. "Selle kaardi satsid meie sugulased minu vanaemale Siberisse," räägib te juurde loo.

Kogu sai alguse, kui Silva ema müüs Tartus maja ja andis tütrele karbid kaartidega põletamiseks. "Ma ei raatsinud," tunnistab ta oma kogumiskirge ja räägib kuidas karbid tallele pani.

Enamus näitusel nähaolevaid kaarte on saadetid aastate jooksul Silva Kärnerile ja tema perele. Inimestel, kes mäletavad veel neid aegu, kui postiljon poetas postkastidesse pakkide viisi häid soove, on näitust vaadates kindlasti palju äratundmisrõõmi.

Muuseumimaja perenaine juhib tähelepanu eri aastakümnetele ja toob välja iseloomulikumaid jooni. "1950-ndate kaardid on enamasti fotod, mis ümber pildistatud Eesti-aegsetest kaartidest. 1960-70ndatel on kaartidel palju vene keelt ja jõuluvana asemel on peategeleane Ded Moroz ehk külmataat. 1980ndatel hakkas kaartidele tulema aastalõpu meeleolu loomiseks sobilikke rahvuslikke elemente nagu kannel, õunad, üled jm."

Kõige väiksem laud on käesoleva sajandi kahe kümnendi kaartidega. "Terve 20 aasta peale vaid mõnikümmend kaarti," hüüatab Kärner. Moodsal ajal on inimestel teistsugused suhtlemisharjumused ja vanu häid postkaarte saadetakse vähe.

Näitus jääb vanatehnika varjupaikka ülesse aastavahetuseni võikolmekuningapäevani. "Näituse kestus sõltub teistest. Kui keegi soovib muuseumikeskuses korraldada mõnd aastalõuüritust, siis tuleb ruumi teha.

Oma kabinetis töstab Kärner lauale teise kasti, mis samuti aastakäikude kaupa paigutatud postkaarte täis. Sünnipäeva õnnitluskaartidest saaks samasuguse näituse kokku panna nagu jõuludegi omast.