Riigikontroll: veerandis Eesti koolides ja kolmandikus lasteaedades ei saa lapsed hariduse tugiteenuseid

Tugiõpetaja on lasteaia eripedagoogi või logopeedi abiline. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Lapsed saavad enamjaolt neile vajalikke hariduse tugiteenuseid – eripedagoogide, logopeedide ja teiste spetsialistide abi – kahes kolmandikus munitsipaallasteaedades ja kolmveerandis põhikoolides, leidis Riigikontroll auditiaruandes „Hariduse tugiteenuste kättesaadavus“. 

Seevastu peavad ligi kolmandikus lasteaedades ja veerandis põhikoolides käivad tuge vajavad lapsed ja noored, keda on kokku üle 8400, toime tulema vajalikust oluliselt väiksema abiga, hankima seda mujalt või jääma sootuks abita.

2019./2020. õppeaastal omandas Eestis alus- ning põhiharidust ligi 200 000 last ja noort. Neist vähemalt viiendik vajab hariduse omandamisel tugiteenuseid ehk peamiselt eripedagoogide, sotsiaalpedagoogide, logopeedide ja psühholoogide abi, mis peaks seaduste kohaselt olema nende elukohajärgses haridusasutuses kättesaadavad. Riigikontroll tuvastas auditi käigus, et hariduse tugiteenused on tegelikult enamjaolt kättesaadavad 64% munitsipaallasteaedades ja 74% põhikoolides.

„Tugiteenuste õigeaegne kättesaadavus võib määrata paljude laste arengu ja õpiedukuse ning tulevase hakkamasaamise ühiskonnas,“ kommenteeris riigikontrolör Janar Holm auditi järeldusi. „Paraku näitavad need arvud, kui suur roll on õnnel ja juhusel, sest tuge vajavad lapsed võivad sattuda õppima kooli või lasteaeda, kus neile vajalikku abi ei osutata. Seadusega lubatu ei tohiks sõltuda õnnest.“

Seevastu peavad ligi kolmandikus lasteaedades ja veerandis põhikoolides käivad tuge vajavad lapsed ja noored, keda on kokku üle 8400, toime tulema vajalikust oluliselt väiksema abiga, hankima seda mujalt või jääma sootuks abita.

Auditi käigus ilmnes, et Haridus- ja Teadusministeerium on astunud viimastel aastatel olulisi samme, et parandada eripedagoogide, sotsiaalpedagoogide, logopeedide ja psühholoogide teenuse kättesaadavust koolides. Suurele osale probleemidest pole aga samamoodi jätkates lahendust siiski loota.

Suur osa lapsi jääb vajaliku abita, sest tugispetsialiste ei ole piisavalt ning õpetajad üksi ei tule laste toetamisega toime. Auditi käigus korraldatud lasteaedade ja koolide küsitlusest selgus, et tugispetsialistidest on ühtmoodi puudus nii maakohtades kui ka suuremates linnades. Ühtekokku on puudu vähemasti 1000 täiskoha jagu spetsialiste. Tugispetsialistide erialade vastuvõtuarvu ülikoolides on hakatud küll suurendama, kuid see ei kata kaugeltki haridusasutuste vajadusi. Lõpetanute arv on pikalt olnud vajalikust väiksem ning sarnase ettevalmistusega tugispetsialiste vajatakse ka sotsiaal- ning tervishoiuasutustes.

„Peame endale tunnistama, et vajalikku arvu tugispetsialiste ei ole ega tule. Eripedagoogide ja logopeedide vastuvõtuarv kasvas 2019/2020. õppeaastal 46 võrra, seega asus eelneval õppeaastal nendel erialadel õppima 124 spetsialisti. Arvestades, et kaugeltki kõik neist ei lõpeta, ei asu oma erialale tööle või ei pea seal pikalt vastu ning erinevatel elualadel seisab ees töötajate pensionile mineku laine, ei piisa tööturule saabuvatest spetsialistidest kuidagi lünga täitmiseks,“ kommenteeris riigikontrolör Janar Holm. „Reaalsus on see, et konkurents inimeste pärast käib kõigil erialadel.“

Samas saavad linnad ja vallad tugiteenuste parema korraldamise kaudu spetsialistide nappust leevendada. Nii on osa omavalitsustest loonud hariduse tugiteenuste keskusi, mis teenindavad nii koole kui ka lasteaedu. Taolised keskused võimaldavad tugispetsialistide koormust erinevate haridusasutuste vahel ühtlasemalt jaotada, spetsialistidel koostööd teha ning seeläbi tugiteenuste kättesaadavust parandada. Auditi tegemise ajal tegutses Eestis kaheksa hariduse tugiteenuste keskust.

„Kui me vaatame seaduses kirjapandu kõrval ka tegelikku tugispetsialistide arvu, siis saab selgeks, et neist ei piisa. Vaja on leida nutikaid lahendusi, kuidas võimalikult paljudele lastele vajalik abi kättesaadavaks teha. Tugiteenuste pakkumise standardid tuleb kohandada jõukohaseks ning tagada tugiteenus vähemalt minimaalsel tasemel kõigile abivajajatele, mitte ainult neile, kellel on olnud õnne sattuda kooli, kus tugispetsialistid on olemas,“ ütles riigikontrolör Janar Holm. Võimalikuks leevenduseks vanemate astmete puhul on võtta senisest ulatuslikumalt kasutusele eakohased e-lahendused, nt e-psühholoogi või e-logopeedi eeskujul. See võimaldab lahendada olukordi, kus tuge vajav laps paikneb ühes Eesti otsas ning spetsialist, kellel parajasti on aega, teises.

Õpetajatele on aastate jooksul pakutud mitmesuguseid erinevate vajadustega laste õpetamise ja toetamise täienduskoolitusi, kuid õpetajad hindavad oma oskusi ja teadmisi seesuguste laste koos õpetamiseks endiselt väheseks. Küsitletud lasteaedade hinnangul tunneb vaid 5% nende õpetajatest end tuge vajavate laste õpetamisel kindlalt. Sama hinnangu andis 25% koolidest. Selleks, et toetada õpetajaid lapsele sobiliku õppe korraldamisel ja tugiteenuste tagamisel, on vaja tagada õpetajate ning tugispetsialistide toimiv koostöö.

Riigikontrolli arvates on vaja otsustada, kelle ülesandeks jääb tuge vajava lapse ja tema pere juhtumi terviklik koordineerimine. Praegu osutavad tugiteenuseid omavalitsuse ja riigi erinevad haridus- ja sotsiaalvaldkonna asutused ning koordineerivat rolli täidab lapsevanem, kelle jaoks on keeruline ja koormav orienteeruda erinevate valdkondade asutuste vahel.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmisel 2018. aastal seati eesmärgiks, et lapse ja tema pere vajadusi tuleb vaadelda tervikuna ning korraldada abi nende vajadustest lähtudes. Haridus- ja Teadusministeerium ning Sotsiaalministeerium on alustanud koos omavalitsustega integreeritud teenuste pilootprojektiga, et erivajadusega laps saaks vajalikud teenused kiiresti ja mugavalt. Pilootprojekti esimesed tulemused koos ettepanekutega oli plaanis esitada valitsusele veebruaris 2020, kuid auditiaruande koostamise ajaks neid veel esitatud ei olnud.

Auditi käigus oli vaatluse all praeguseks 10-aastase tuge vajava lapse juhtum. Sellele lapsele määrati 2014. aastal puue ja 2020. aastaks on laps läbinud kokku vähemalt 10 erinevat hindamist haridus-, sotsiaal- ning tervishoiusüsteemis, et saada toetavaid teenuseid. Mitmed neist hindamistest olid dubleerivad. „Kui hindamisi tehtaks ühiselt ja teenuseid pakutaks koordineeritult, vabaneks spetsialiste ning see võimaldaks rohkematele lastele tugiteenuseid pakkuda. Lisaks on oluline, et lapsevanemat ei jooksutataks erinevate asutuste vahet ning teenused tagataks lapse peamises viibimiskohas – üldjuhul lasteaias või koolis,“ lisas Janar Holm.

Riigikontroll leidis auditi käigus, et lapse vajaduste ja rakendatud tugimeetmete kohta info kogumisel ning selle õigeaegsel liikumisel haridusasutuste ja lapsevanemate vahel esineb mitmeid takistusi. See pärsib lapsele õigel ajal toe osutamist. Kui laps vahetab haridusasutust, tuleb seetõttu sageli alustada tema toe vajaduse väljaselgitamisega uuesti või ilma varasema infota. Nii pikeneb aeg toe pakkumise alguseni. Lasteaedades on infoleviku takistusteks lapse arengu ebapiisav dokumenteerimine, lapse arengu digitaalse jälgimise infosüsteemi puudumine ja Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) puudulik täitmine. Lasteaia puhul saab EHISesse sisestada võrreldes kooliga oluliselt vähem infot. EHISe funktsionaalsuse erinevused on tingitud sellest, et süsteemi arendamine on jäänud tegemata, kuna selleks on vaja vastavat õiguslikku alust. Uue alushariduse seaduse eelnõu ettevalmistamine on aga viibinud. 

Lasteaedade ja koolide hinnangul on nii tuge vajavate kui ka mittevajavate laste vanemate negatiivsed hoiakud üks olulisem põhjus, mis takistab teabe edastamist tuge vajava lapse kohta. Nii varasemates uuringutes kui ka auditi käigus tehtud intervjuudes haridusasutuste esindajate ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga sai kinnitust, et ühiskonnas üldisemalt, aga ka lasteaedades ja koolides on endiselt inimesi, kes ei suhtu tuge vajavatesse lastesse alati soosivalt. Intervjueeritute sõnutsi võidakse negatiivsete hoiakute tõttu last sildistada ja haridusasutust või lapsevanemat survestada (eelkõige teised lapsevanemad), et tuge vajav laps teistest eraldataks või teise haridusasutusse suunataks. Seetõttu eelistavad tuge vajavate laste vanemad teatud juhtudel teavet lapse toe vajaduse kohta haridusasutusele mitte jagada.

Samas selgus auditi käigus, et alati ei ole info jagamisel või edastamisel takistuseks lapsevanemate tahtmatus, vaid pigem nende vähene teadlikkus, kuidas last toetada ning teenuste ja erinevate asutuste vahel orienteeruda. Kuigi lõplikult otsustab lapse kohta käiva info jagamise üle lapsevanem, ei tohiks tema otsus seada ohtu lapse heaolu. Hoiakute kujundamisel ja teadlikkuse suurendamisel on suur roll ka haridusasutustel, sealjuures haridusasutuse juhil.

Lasteaialastele tugiteenuste pakkumine on jäänud tagaplaanile. 2018. aastal kehtestati selgemad nõuded põhikoolis tuge vajavate õpilaste toetamiseks ning valitsus suurendas ka riigieelarvelist toetust, et korralda nende õpilaste õpetamist ja tagada neile tugiteenused. Mitmed planeeritud seadusemuudatused lasteaedade puhul on jäänud aga viibima.

Sellest tingituna on ka omavalitsused loonud koolilaste toetamiseks sageli paremad võimalused kui lasteaialastele ning tugiteenuseid ei osutata lasteaedades ega koolides terviklikult. Riigikontroll rõhutab, et omavalitsuste kohustus tagada lasteaialastele tugiteenused ei ole varasemaga võrreldes vähenenud. Lapse vajadustele vastava toe puudumine lasteaias võib kaasa tuua suurema toevajaduse ja kulu koolis.