Hallõgija kaseladvas

Hallõgija kaseladvas Foto: Ingmar Muusikus

Lühikestel hallidel sügispäevadel istub keset põldu puuladvas või elektritraadil üksik hall lind ja peab vahti. Rästa mõõtu linnul on pikk saba, konks noka otsas ja must röövlimask üle silmade. Ta keerab end ühele ja teisele poole, vahib alla, justkui ootaks kedagi. See istuja-ootaja on hallõgija.

Hallõgija varitseb lageda maastiku kohal hiiri. Lähemalt uudistada lind end ei lase, selleks on ta liialt umbusklik. Inimese eest lendab õgija saja sammu pealt ära, vahetab istekohta, passib kaugemal positsioonil, kus pole segajaid. Hiirejaht vajab vaikust ja rahu.

Lendu tõustes teeb õgija aeg-ajalt kohapeal õhus püsides rappelendu, mis on omane jahivõte viule või tuuletallajale. Märganud hiirt, kukutab jahimees end pea ees otse alla. Õnnestunud sööstu korral surmab saagi ja viib selle lahkamispaika. Olles küll laululind, kes kevadel vahel harva ka laulu üles võtab, on hallõgija omandanud röövlinnu elukombed ja välimuse.