Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv vähenes

Vaesuses kasvamine kahjustab olulisel määral lapse vaimset ja emotsionaalset arengut. Foto: Toomas Huik

Statistikaameti andmetel elas 2019. aastal absoluutses vaesuses 2,3% ja suhtelises vaesuses 20,7% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2018. aastaga vähenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus ühe protsendipunkti võrra. Absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus suurenes 0,1 protsendipunkti.

 

Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul näitab absoluutne vaesus, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Absoluutses vaesuses elas möödunud aastal 30 500 inimest, mis tähendab, et nende leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 221 eurot,“ ütles Müürsoo.

Suhteline vaesus näitab aga sissetulekute ebavõrdsust riigis. Suhtelises vaesuses elas 2019. aastal 272 700 inimest, kelle leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 611 eurot. „Piltlikult öeldes võib suhtelises vaesuses elav inimene küll hästi teenida, aga kuna teistel ümberringi on veel suurem sissetulek, tekib ebavõrdsus,“ selgitas Müürsoo.

Aastases võrdluses on suhteline vaesus enim vähenenud vanemaealiste ja laste hulgas, kõige rohkem suurenenud aga noorte hulgas. Kõige suurem on suhteline vaesus üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis. „Võrreldes 2018. aastaga on vähenenud suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate arv. Suhtelises vaesuses elavate vähemalt kolme lapsega paaride hulk on sama ajaga aga suurenenud. Absoluutse vaesuse määr on tõusnud laste ja noorte hulgas, langenud aga 50–64-aastaste vanuserühmas,“ täpsustas Müürsoo.

​Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul näitab absoluutne vaesus, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama.

Kõige suurem on suhtelise vaesuse määr Hiiu (31,7%), Valga (30,3%) ja Ida-Viru (29,3%) maakonnas. Kõige madalam Harju (15,7%), Saare (19,2%) ja Lääne-Viru (19,6%) maakonnas.

Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas üldiselt levinud hüvesid lubada, oli 2020. aastal 6,5% Eesti elanikkonnast, mis on 1,2 protsendipunkti vähem kui aasta varem. Kõige kõrgem oli ilmajäetute määr 50-64-aastaste hulgas (9%) ja kõige madalam 25-49-aastaste vanuserühmas (4,7%). Kõige rohkem vähenes ilmajäetust kogevate üksikute 65-aastaste ja vanemate ning üksikvanemate hulk.