Mõeldes parimale sõbrale

Nüüd saame panna vaid küünla Türil Kõrgessaare kalmistul kaunile hauaplatsile, kuhu paigaldasime oktoobri alguses tema 50. sünniaastapäevaks sõprade ja perekonnaga koos ühiselt võimsa ja raske mälestuskivi. Foto: Andris Avamere

Tundsin, et pean seda rääkima! Paar päeva kestnud peavalu ja ebamugavust endale hoida ei tulnud enam kõne allagi! Võtsin telefoni ja helistasin perearstile!

Rääkisin ära, mis mind vaevab – juba paar päeva ei lase kuklas pesitsev peavalu peaaegu magadagi! Üllatuseks ei soovitanud ta mulle piparmünditeed ja rahulikult lebamist, vaid kutsus andma proove! Ta otsustas kokku panna tervikpildi, et ei jääks võimalust väiksemalegi kõrvalekaldele, mis võis tekitada seda vastikut torkivat peavalu ja halba enesetunnet!  

Viis aastat tagasi ma oleksin istunud kodus, rabelenud aias või midagi ehitanud! Töölt ära ma kindlasti jäänud ei oleks. Ja mitte mingil juhul ei oleks ma helistanud perearstile või läinud erakorralise meditsiini osakonda kurtma halba enesetunnet.

Üks mees suutis aga muuta kogu minu senist mõttemaailma! Ja mitte ainult minu oma! Kogu meie sõpruskonna, töökaaslaste ja lähedaste maailma! Kõik vaatavad otsa oma tervisele palju tõsisemalt. Otsused selle eest hoolitseda ei jää enam valehäbi või tagasihoidlikkuse taha pidama.

Kummalisel kombel on praegune aeg eriliselt kätte mänginud meile teemad, mis puudutavad kogu inimkonna suhtumist tervisesse! Arusaamist, märkamist ja arvestamist!

Meie sõpruskonna jaoks said need kolm sõna täielikult uue tähenduse 3. oktoobril 2016, kui kaotasime oma sõbra ja kaaslase Alo! See kurb hetk tuletab ennast erakordselt karmilt meelde igal aastal päev enne jõululaupäeva, 23. detsembril, kui olime harjunud kõik talle helistama või külla minema ja soovima palju õnne sünnipäevaks.

Nüüd saame panna vaid küünla Türil Kõrgessaare kalmistul kaunile hauaplatsile, kuhu paigaldasime oktoobri alguses tema 50. sünniaastapäevaks sõprade ja perekonnaga koos ühiselt võimsa ja raske mälestuskivi.

Kordades suurem on aga tänasel päeval meie vastutustunne oma lähedaste ja iseenda ees! Hoiame oma tervist! Jälgime oma rutiini ja igapäevatoimetusi just sellepärast, et mitte kunagi kaotada kedagi pealtnäha mõttetu valu pärast kuklas või hoolimatu suhtumise pärast pöörase kiirusega levivale viirusele!

Kanname maski, püsime haigena kodus, räägime oma tervisest ja hoolime!

Rahulikke ja terveid jõule!

Mõeldes parimale sõbrale

Alo Allemann 23.12.1970 – 03.10.2016

Andris ja ansambel Avaja, Rasmus, Aap ja kõik Alo pereliikmed, sõbrad ja töökaaslased!